Ligi ütleb, et tema ajal tegi rahandusministeerium rahapesu tõkestamisel head tööd ja temavastaste rünnakute taga seisavad EKRE ning Keskerakond.

Reedel ilmus Eesti Päevalehes Eesti mõjukaimate pingerida, kus kaks kõige kõrgeimat positsiooni hõivasid isa ja poeg Mart ning Martin Helme. Kas see pingerida annab praegust olukorda Eesti poliitikas adekvaatselt edasi ning need kaks inimest määravadki suuresti meie päevapoliitilist agendat?

Agendat ja jõujooni kindlasti. Aga nende tegevuses pole mitte midagi vaimset ja intellektuaalset ning selle tõttu ma ei ole sellise tabeli pooldaja. Seda saaks võrrelda sellega kui panna ritta ehitusfirmad ja panna esimesele kohale lõhkamisfirma, mis kõigi ülejäänute töö on õhku lasknud.

Mulle sellised pingeread ei meeldi, sest need ei mõju ühiskonnale tervendavalt. Mina neid ei teeks, sest seal domineerib jõud, lõhkumine ja reeglite rikkumine. Nendelt inimestelt pole uusi ideid kunagi tulnud, nende rõhk on minevikul, lõhkumisel, vandenõuteooriatel, imporditud konfliktidel ja oponentide määrimisel.

Aga kas praegune Eesti poliitika reaalsus ongi selline, et Mart ja Martin Helme on „number üks” ja „number kaks” ning Jüri Ratas „number viis” ning Ratas on Helmete valitsuses, mitte vastupidi?

Nii see on, sest Jüri „lohiseb” lihtsalt Helmetel järgi. Ning Jüri pole ise ka kunagi mitte ühtegi ideed tootnud- tema ajab asjad ümmarguseks ja veereb kaasa. Viies koht on talle tugev avanss. Kui Ratasel ka mõni idee tuleks või ennast kehtestaks, siis ta oleks selle koha ka välja teeninud.

Aga Ratas poliitikuna polegi enesekehtestaja, vaid tema tugevus on kompromisside otsimises ja vastuolude silumises. Tänu sellele õnnestus tal peale paleepööret Keskerakonnas erakond koos hoida ja ta on tegelikult teinud tublit tööd ka oma valitsuste koos hoidmisel.

Juht peab ennast kehtestama töö, mitte plära läbi! Praegu plära domineerib. Ratasel pole vähimatki haakumist poliitikatega ja sellega kuidas teha midagi paremini. Ta silub kõik ära kohmakaks naljaks, vahel ka mingiks „ahah-iks”, aga et temaga saaks arutada kuidas mingit ühiskonna valdkonda või poliitikat paremaks teha- tal ei ole seda kunagi olnud!

Jüri Ratasest kui poliitikust pole võimalik rääkida, sest ta ei tegele poliitika tegemise vaid ainult võimu hoidmisega.

Viimase kahe aasta jooksul olete ise ränkade ja isiklike rünnakute alla jäänud. Kuidas see Teid mõjutanud on?

See on lähtunud kahest erakonnast: EKRE-st ja Keskerakonnast. 2018 alustas sellega Keskerakond. Ja teemaks, mis seal salata on rahapesu. Mõeldakse, et sellega saab määrida rahandusministrit ja kui mõeldakse rahandusministrit, siis mõeldakse minu nime peale. See on eneseupitamine minu najal. Ma peaksin uhke olema, et päkapikud saavad end tänu mulle pisut suurematena näidata.

Kuid Keskerakond lasi aastal 2018 käest võimaluse, et Eesti mainet kaitsta. Ratas „lohises kaasa”, tegi mitmemõttelisi vihjeid ja musta töö tegi talle ära Jaanus Karilaid, kes siis sellega mitte kuhugi ei jõudnud, sest selgus, et rahapesureeglid aastal 2018 ja praegu ei ole võrreldavad. Kui ma praegu tagasi vaatan, siis olen mina oma vastutusalaga hästi hakkama saanud ja see, mida mulle üritatakse omistada pole minu vastutusalas mitte kunagi olnud.

Meie valdkonnaks olid seadused ja reeglid ning neid on rahvusvaheliste organisatsioonide poolt tunnustatud kui maailma parimaid. Danske asjale tõmbasime me 2014 joone alla, ehkki meil ei olnud selleks uurimisõigust, kuid me lõpetasime nende äri ära.

Ma olen oma tegevuse üle uhke ja põlgan seltskonda, kes enese upitamiseks Eesti mainet määrib. Mina seda teemat ei karda.

Lihtne Kesknädala ja Uute Uudiste lugeja saab asjast ikka nii aru, et Jürgen Ligi varastas midagi ära ja pani oma taskusse.

Mis seal salata: see on nende erakondade ja nende väljaannete intellektuaalne ja moraalne madalus. See on vastik, et meie poliitika on sellele tasemele langenud. Minul on piisavalt tõestust, et see asi nii ei ole. Minu jaoks on probleem see, et kogu selle mäsu käigus on jäetud kasutamata võimalus öelda, et meie lõpetasime selle asja ära ja kui selle ümber Taanis lärm tõusis, siis oli juba kolm aastat mööda läinud. Meie mässasime sellega aastaid ja üritasime taanlastele riske selgitada.

Kas Te mainemäärijate vastu kohtuteele pole mõelnud asuda?

Olen ikka. Aga ma väga ei loe, mida see haigemaja seltskond kirjutab. Kaudselt ma midagi kuulen, näen mingeid pealkirju sotsiaalmeedias aga nendest inimestest pole ju oponente, et polemiseerima tulla.

Kui vaadata, siis Martin Helme on tegelenud rahapesureeglite lõdvendamisega ning rääkinud üle pingutamisest. Ta tegevus on täiesti asjatundmatu ja ta on saanud kaela rikkumismenetluse, kuna ta on peatanud Euroopa Liidu direktiivi üle võtmise.

Selle asemel, et rõhutada, et Eesti on rahapesu tõkestamisel olnud innovatiivne ja teistest ees, on EKRE ja Keskerakond saavutanud oma määrimisega olukorra, kus Eesti on kõrgendatud tähelepanu all ja pangad on tohutu riskiga: kui midagi juhtub, siis kaotavad dollariarvelduse, saavad sanktsioonid ja hiigeltrahvid.

Ka Teie siis ei usu, et Louis Freeh toob rahalaeva ka meie sadamasse?

Louis Freeh ise on rahapesuadvokaat! Suur rahvuslane Helme on võtnud sisuliselt Kremli käsualuse, räägib, et ta tunneb asja ja maksab kolm miljonit, et ta meid edasi määriks. Temaga enese sidumine toob Eesti riigile mainekahju ja uurimisinfot temaga ikka ei saa jagada, sest ta on asjas sisuliselt teine pool.

Mida ta teeb ja lobistab... See kõik on äärmiselt piinlik.

Olete Eesti poliitikas olnud läbi mitme kümnendi. Viimastel aastatel räägitakse, et meie inimesed ja ühiskond on eriti kurjad. Äkki on see ülekohtune, kuna inimesed on ju samad, aga lihtsalt tänu internetile ja sotsiaalmeediale on igasugused rumalused nähtavamad kui 1990ndatel. Ilmselt oleksid siis ka ju näiteks paljud Arnold Rüütli valijad Mart Laari kolhooside põhjalaskmise eest vägisõnadega kostitanud, aga toona polnud internet lihtsalt nii levinud, nagu täna?

Inimesed tigedamaks pole läinud, lihtsalt poliitika polariseerib. Suurem probleem on see, et see eristumine ei toimu selle pinnal, et kes on ühe poliitika poolt või vastu, aga sellele, kes kellele ära teeb. Selline vastik vabavõitlus ja kahjuks ka meedia armastab just seda poolt. Selle tulemus on, et valitseb keskpärasus.

*Sellest sügisest avaldavad ekspertkommentaatorid oma arvamusi edaspidi Ärilehe, päevauudiste, välisuudiste, Naisteka, Kroonika, Forte, Arvamuse ja Delfi Spordi rubriikides.