Esimesed 2 + 1 teelõigud valmisid 2017. aasta lõpus, värskeim 2019. aasta lõpus. Mida näitavad esimesed monitooringuandmed 2 + 1 sõiduradadel? Kas saab tuua välja statistikat, kui palju ohutumaks on neil teelõikudel liiklus muutunud?

Kolmel lõigul on pärast ümberehitamist tavapärane liiklemine toimunud natuke üle kahe aasta ja ühel lõigul üks aasta.

Pikknurme–Puurmani lõik on ehitusjärgselt saanud toimida vähem kui pool aastat. Ka vahetult enne ümberehitust toimus selle 27. kilomeetril olenevalt aastast kolm kuni kuus liiklusõnnetust.

Jättes ühe ehituses olnud lõigu välja, toimus neljal valminud lõigul ehitusjärgsel 2019. aastal üks inimkannatanuga liiklusõnnetus.

Lihtne oleks öelda, et võrreldes varasemaga on liiklusõnnetuste arv langenud 3–6 korda, aga tee ümberehituse mõju hindamiseks peab lõike natuke pikemalt jälgima (tavapärane on vähemalt kolm aastat) ja arvesse võtma ka muud komponendid, mis liiklusõnnetuste arvu sellel ajal mõjutada võisid. Liiklusõnnetus on olemuselt juhuslik sündmus, selle toimumist mõjutavad ka muud faktorid (näiteks liiklusjärelevalve mõju, juhtide käitumise muutus jmt).

Paradoks on selles, et mida väiksem on liiklusõnnetuste absoluutarv ja selle muutus, seda raskem on hinnata, kas selle muutuse põhjustas juhuslik komponent või mõni meie rakendatud tegevus, näiteks tee ümberehitamine.

Millised 2 + 1 rajad on olnud kõige avariialtimad? Tänavu jaanuaris tehtud statistikast võib välja lugeda, et ühtekokku on toimunud 2 + 1 teelõikudel kuus avariid.

Meil kahjuks ei ole võimalik eristada, millisel sõidurajal liiklusõnnetus toimus. Sageli ongi seda keeruline määrata. Näiteks kui liiklusõnnetus toimub reavahetusel, kus mööda sõitev sõiduk on juba osaliselt möödasõidetava sõidurajal, siis on keeruline liiklusõnnetust ühe sõidurajaga siduda.

Neljal juhul on liiklusõnnetus seotud olnud teisest sõidukist möödumisega, ühel juhul jalgratturi teeületusega ja ühel juhul oli tegemist talvistes teeoludes teelt väljasõiduga.

Pool liiklusõnnetustest on toimunud Sauga–Nurme lõigul, mille kogupikkus on teistest lõikudest tuntavalt lühem, aga liiklusõnnetuste asjaolud ei ole sellega seostatavad.

Mismoodi 2 + 1 teed mõjutavad autojuhtide käitumist? Kas vastab tõele, et kiputakse kiirustama ega osata teha korrektselt möödasõitu, samuti jätavad aeglasemad sõitjad tähelepanuta selja taha kogunenud kolonni?

Mõni aasta tagasi tehtud magistritöödest selgub tõesti, et piirkiiruse ületamine 2 + 1 teedel ei erine oluliselt 1 + 1 teede omast, aga seda ainult siis, kui välja jätta möödasõidu sooritajad.

Nendest, kes 2 + 1 aladel möödasõitu sooritasid, ületab enamik kehtestatud piirkiirust. Kui kiiruste vahe on väike, siis on keeruline piirkiirust järgides eesliikujast mööduda.

Möödasõiduala ei pruugi kiiruste väikese erinevuse juures piisavalt pikk olla. Samas tuleks alati endalt küsida, kui hädasti seda möödasõitu vaja on.

VAATA JA LOE LISAKS:

Ka aeglaselt liikujad on vahel probleemiks, aga klassikaliselt tekib möödasõidu „vajadus“ sellest, et piirkiirusega liiklejale jõuab järele piirkiirust natuke ületav juht.

Kiirus on väga emotsionaalne teema ning enda kiiruse vähendamist ja rahulikult kolonnis sõitmist ei tundu paljud juhid aktsepteerivat.

Ratsionaalseid argumente piirkiirust ületades möödasõidu tegemiseks küllalt sageli siiski ei ole. Lõppkokkuvõttes on ajavõit väga väike, aga kiirust ületades suureneb liiklusõnnetuses vigastada saamise risk tuntavalt. Seda on muidugi juhil raske tajuda.

Kui võrrelda 2 + 1 ja 2 + 2 turvalisust, siis kas seal on tuntav turvalisuse vahe või on 2 + 1 teelõigud sama ohutud?

Ohutuse osas tundub esialgu, et 2 + 1 sõidurajaga teed on sarnase ohutustasemega nagu ohutuma otsa 2 + 2 sõidurajaga teed. Tegemist on esmase hinnanguga ja see täpsustub, kui 2 + 1 sõidurajaga teed on mõnda aega toiminud.

Kui palju peaks Eestis 2 + 1 radasid ideaalis olema ja kus need üldse vajalikud oleksid?

2 + 1 või 2 + 2 sõiduradade arv ei peaks olema eesmärk omaette. Tee ehitatakse selleks, et oleks võimalik ühest kohast teise liikuda. See, milline tee on, määrab ära, kui kiiresti, ohutult ja mugavalt me sellel liikuda saame.

Sõiduradade lisamise üks põhjuseid on tee läbilaskevõime. Sellega ei ole aga ka Eesti 1 + 1 teedel enamasti probleeme. Peamiseks põhjuseks, miks Eesti tingimustes sõiduradade lisamist kaaluda, on tee ohutuse suurendamine. 2 + 1 ja 2 + 2 sõidurajaga teel on võimalik sõidurajad lihtsamini üksteisest füüsiliselt eraldada, mis muudab kokkupõrke ohu vastassuunas liikujaga väga väikeseks.

Möödasõidu ja vastassuunavööndisse kaldumisega seotud liiklusõnnetused on 1 + 1 teedel üks tõsisemaid probleeme, moodustades näiteks nelja põhitee kõigist vaadeldud lõikudel toimunud liiklusõnnetustest 30 protsenti, aga tuues kaasa üle poole kõigist hukkumistest. Neid tagajärgi ennetavad 2 + 2 ja 2 + 1 sõidurajaga teed sisuliselt sarnaselt.

Muus osas sõltub tee ohutus väga palju sellest, mida 2 + 2 või 2 + 1 sõidurajaga teel peale sõiduraja lisamise ja sõidusuundade eraldamise veel tehtud on. Eelkõige, kas ristumised on viidud erinevatele tasanditele, kas kergliiklejad (jalakäijad, ratturid ja teised sarnased liiklejad) ning loomad on maanteeliiklusest eraldatud ja aeglane liiklus kõrvale juhitud.

Need meetmed on nii 2 + 2 kui ka 2 + 1 teel üsna sarnased ja ka sarnase maksumusega. Siinjuures ei maksa võrrelda praktiliselt täielikult välja ehitatud 2 + 2 sõidurajaga lõike (näiteks Tartu maantee tagumine ots) meie 2 + 1 lõikudega, kus need meetmed suuremas osas rakendamata on.

Erinevus tuleb eelkõige sisse ehitushinnas ja mugavuses. 2 + 1 teid on puhtalt nende väiksema ehitusmahu tõttu vähemalt poolteist korda odavam ehitada.

Mugavus väljendub selles, et 2 + 2 sõiduradade puhul on võimalik eesliikujast mööduda kogu tee ulatuses, 2 + 1 sõiduraja puhul ainult kaherealisel lõigul sõites.

Mõningane erinevus on ka 2 + 2 ja 2 + 1 sõidurajaga teede maksimaalses sõidukiiruses, millega seal ohutuses veel väga palju kaotamata võimalik sõita on. Kiirtee nõuetele vastaval 2 + 2 sõidurajaga teel saab see olla natuke kõrgem.

Lühidalt, kui 2 + 1 tee lahendab ära suure osa ohutusega seotud probleeme, siis 2 + 2 tee lisab sinna mugavust ja olenevalt tee omadustest ka võib-olla mõningal määral kiirust.

Küsimus on, kui palju oleme ühiskonnana valmis mugavuse ja natuke suurema kiiruse eest rohkem maksma. Neid valikuid saab teha ainult poliitilisel tasandil.

Spetsialistina arvan, et 2 + 1 on kaalumist väärt alternatiiv neile lõikudele, kuhu praegu 2 + 2 lõike planeeritakse.

Projekt valmib Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostöös.

Kolm reeglit 2 + 1 teelõigul liigeldes
2 + 1 teel liiklemine ei erine kuidagi muudel teedel liiklemisest ja põhimõttedki võiksid olla samad.
  1. Järgi liiklusreegleid. Need ei ole mõeldud liiklejate kiusamiseks, vaid selleks, et kõik liiklejad elus ja terved oleksid.
  2. Arvesta teiste liiklejatega. Eriti sellega, et nemad võivad enda arvestustes eksida (näiteks selles, et jõuavad sinust 2 + 1 möödasõidurajal mööduda enne selle lõppemist). Sellisel juhul on sageli ainult teistel sõidukijuhtidel võimalik kurbasid tagajärgi ära hoida. Sama kehtib ka olukorras, kus tegemist ei olnud valearvestusega, vaid tahtliku tegevusega. Lõpuks ei ole ju vahet, kas keegi satub haiglasse eksimuse või sigatsemise tagajärjel. Kui see on sinu võimuses, siis tuleb püüda seda ära hoida. 
  3. Ära võta liigseid riske. 2 + 1 sõidurajaga teel on eesliikujast möödumine oluliselt ohutum kui 1 + 1 teedel, aga ainult siis, kui seda mõistlikult teha. Ei ole mõistlik eesliikujast mööduda, kui selleks peab kiirust ületama või kui kahe sõidurajaga teeosa selleks piisav ei ole. Näiteks kui teie ees liikuja sõidab 90 km/h alas kiirusega 85 km/h, siis tundub see emotsionaalselt väga tüütu, aga teoreetiliselt kaotate 100 km kohta kõigest neli minutit. See ei saa olla põhjus, et enda või teiste elu ohtu seada.