Pardid olid lõksus. Arhitektuurimuuseumi ees asuvat murulapikest kägistavad Mere puiestee ja Ahtri tänava lõikumispunktis põrkuvad sõidukitelained. Lakkamatu liikluse eest põgeneda ei olnud kuhugi.

Üks appisuundujatest oli Riina (nimi muudetud), kes rääkis, kuidas abistama läinud inimesed kohutasid pardiema ja too tõusis lendu. "Sai aga kohe löögi sõiduteelt liikuvalt autolt ning kadus mere suunas," kirjeldab Riina kardetu tõekssaamisest.

Ema läks minema, lapsed paterdasid murul edasi. "Suurivaevu õnnestus grupil püüda kinni viis pardipoega," ütles Riina. Kohale kutsuti päästeamet.

"Haaras autost vilunud liigutusega pappkasti, toppis linnukesed sisse ja läinud oligi," kirjeldas Riina päästjate tegevust. Ent abivalmis tallinlane tahtis enamat teada. "Kuhu nad viiakse?" küsis ta. Üks päästja vastas talle, et Šnelli tiigi ääre, teine, et loomaaeda.

"Inimesed seal haljasalal jäid murelike nägudega päästeautole järele vaatama. Kas nad võisid loota, et linnupojad vähemasti esimese nurga taga autost maha ei tõstetud?" jäi Riinat päästetud loomade edasine saatus vaevama.

Looduses toimivad loodusseadused

Päästeameti pressiesindaja Riin Oeselg kinnitas, et pardipojad siiski Šnelli tiiki viidi. Kas pardiema aga poegade juurde tagasi jõudis, sellele ta vastust anda ei teadnud.

"Pardid viidi keskkonda, kus neil suurem tõenäosus ellu jääda. Paraku ei ole võimalik tagada, et emapart täidaks vanemlikku kohust. Kui siin mõni aeg tagasi oli ka üks pardipoegade lugu kesklinnas, siis aidati samuti pardipere lihtsalt merre," kommenteeris ta.

Üldiselt ongi ta sõnul päästeameti töö vastata väljakutsele ja viia hättasattunud loomad ohutusse keskkonda. "Puu otsast alla, august välja, linnast minema," tõi Oeselg näiteid. "Hilisem kontakt loomadega puudub."

"Tegelikult tegeleb abitute loomadega Keskkonnaamet," täpsustas Oeselg. Tõepoolest, Keskkonnaameti roll on sarnane.

Asutuse nõunik Teet Koitjärv kirjeldas nende tegevust nõustavamana: "Keskkonnaametil on rõhk ka inimeste nõustamisel ning vajadusel looma ravi või hukkamise korraldamisel. Väljakutse võib tulla mõlemale asutusele ning vajadusel me toetame teineteist."

Kui loom ei ole vigastatud, siis keskkonnaamet viib ta samuti loodusesse. Vigastatud loom viiakse ravile või hukatakse, kui hakkamasaamine looduses pole enam võimalik. Koitjärv kinnitas, et järelseiret looduses ei toimu. "Looduses toimivad loodusseadused. Mida vähem loomi häiritakse, seda parem. Ka loomade jälgimine on nende häirimine. Erandiks on kaitsealuste liikide isendid, kellega tegeletakse ka pärast ravi edasi," kommenteeris Koitjärv.

Päästeamet eksis

"Šnelli tiiki neid pardipoegi viia ei olnud õige otsus," ütles Eesti Loomakaitse Seltsi otseabistamise juht Margit Midro. "Suure tõenäosusega ema neid sealt üles ei leia."

Ta sõnul pidanuks antud olukorras pardipojad viima lähedalasuvasse parki, kust ema nad hääle järgi oleks üles leidnud. Veel lisas ta, et inimene peaks loomi häirima võimalikult vähe: "Kui ei ole otseselt tegemist vigastatud lindudega või nad ei asu just väga ohtlikus kohas, siis sekkumine peab olema minimaalne."

Midro tõi välja suure probleemina edasise jälgimise puudumise. "Ikkagi viiakse lind või loom nii-öelda tagasi, aga ikkagi tegelikult loodusesse surema." Samas tõdeb ta, et ametkondade ressurss ongi piiratud ja vabatahtlikud ühingud, mis loomadega tegelevad, ei jõua ka alati kõikjale.

Positiivse näitena toob ta välja hiljuti Tartus leitud lillepotis muneva pardi, keda Eesti Metsloomaühing oma vabatahtlikega ka jälgib ning kelle turvalisuse eest hea seisab.

Ta sõnul tuleb esmalt väliselt hinnata, kas lind ka päriselt inimese abi vajab. "Tuleb minna vaikselt linnule lähemale. Kui on näha, et linnupoeg on väga loid ja eemalt vaadates ei tule ühtegi lindu, siis helistada ornitoloogiaühingule või Eesti Metsloomaühingule." Teise linnu tulekut peab jälgima, kuna tegemist võib olla emaga. Lindudel on kiire seedimine ja nad peavad sööma iga paarikümne minuti järel.