Ilmselt ei ole diskrimineerimine, palga salastamine ja hoolimatus tööturul kellelegi üllatuseks. Pikemalt tööd otsinud inimesed võivad rääkida selliseid imelugusid, et kui ise ei oleks selle teemaga kokku puutunud, siis vist ei usuks ka. Tunnistan üles, et ma ei ole 15 aastat ühtegi tööportaali lahti võtnud. Kuni praeguseni. See, mis toimub, on tõesti uskumatu.

Esiteks pakub avastamisrõõmu meie suur vabade töökohtade arv. Tööd on lademetes. Paraku ainult kvantitatiivselt. Kiire ülevaade näitab, et vabad töökohad jagunevad laias laastus nelja kategooriasse: lihttööd (letiteenindajad, turvatöötajad), kitsa eriala spetsialistid (keskmisest paremate oskustega IT-guru, elektrik, keevitaja, arst vmt), müügitööd (telefonimüüja, müügisekretär, müügijuht, müügiassistent, müügispetsialist, müügitalent ja samas vaimus edasi) ning omaette kategooria on ingliskeelsed töökuulutused.

Tundub, et nendel viimastel on kuskil läheduses pesa, sest muidu oleks täiesti võimatu selgitada selle märkimisväärselt vohama hakanud populatsiooni. Loomulikult on nende hulgas esirinnas IT-alased pakkumised. Imelik on aga see, et kui ennevanasti otsis näiteks Playtech ikka erinevaid arendajaid, siis nüüd on kuulutuses iga teine sõna developer. Kindlasti on ingliskeelsetel kuulutustel hea põhjus, näiteks firma rahvusvahelisus, igapäevane ingliskeelsele töökeskkonnale viitamine või otsitakse lihtsalt eesti keelt emakeelena mitte kõnelevaid inimesi. Paljudel juhtudel tundub olevat tegemist aga siiski peene eneseupitamise või siis tööotsijate ligimeelitamisstrateegiaga, luues kuvandi loodetavast kõrgemast palgast (seda võiks ju ideaalse erialase keele oskusega kandidaat rahvusvaheliselt firmalt ka eeldada). Loodetavasti.

Aitäh, et me ei sobi

Teine huvitav asjaolu tööturul on suhtumispuudujääk. Täiesti arusaamatu, milline on väidetava tööjõupuuduse tingimustes suhtumine töötajasse. Töötaja näib olevat kui mingi teisejärguline tootmissisend, millelt oodatakse vaid probleemivaba ekspluatatsiooni ja töökindlust. Ilmselgelt ei ole kandideerima oodatud noored – neil puudub kogemus ja laisad on nad ka, ega vanad – äkki surevad tööpostil ära (juhin tähelepanu, et vanadus algab juba 50+), ega ka fertiilses eas naised – lähevad kohe dekreeti või istuvad väiksematega pidevalt haiguslehel.

Puudega inimestest üldse ei räägigi – nemad jätame lihtsalt igaks juhuks ukse taha, sest meil ikkagi tehakse tõsist tööd, mitte ei käida sanatooriumis. Kes siis järele jäävad? Ahjaa – mehed vanuses 25-49. Nojah, aga ka nende hulgas võib ju olla õppepuhkuse aktiivseid kasutajaid või salajoodikuid, kellel esmaspäevad on sinised. Ühesõnaga, seis on nukker.

Ühelt poolt saan muidugi aru ka tööandjatest ning põhjustest, et miks selline ebainimlik olukord on tekkinud. Ehk oleks siin seadusandjatele mõtlemiskoht: kas ei oleks mõistlik tööandjaid erinevate sihtgruppide palkamisel rohkem motiveerida, mitte ainult tugevama õigusega kohustusi (haiguspäevade ja õppepuhkuste hüvitamised jms) juurde lisada. Üleolevat suhtumist ei õigusta siiski miski. Tööandjale ei saa ju äri alustades tõsimeeli tulla ootamatusena, et inimesed ei olegi igiliikurid ega ela vaid selleks, et tema juures 24/7 miinimumpalga ja missioonitunde toel rügada. Seda võib soovi korral teha entusiastlik omanik ise (ja kindlasti teebki, nii palju, kui mina neid tunnen).

Kolmandaks häirivaks seaduspäraks on ebaprofessionaalsus kandideerimisprotsessi läbiviimisel. Kindlasti ei ole kellelegi üllatuseks, et kuulutusele reageerinud tööotsijale on selgitava tagasiside saamine kui lotovõit. Veelgi enam, tihti on üleüldse mingisugusegi vastuse saamine lootusetu ootus. Ma kuidagi veel mõistaksin, et kandideerides väikesesse eraettevõttesse OÜ Võlg ja Nälg, on rullnokast omanikul ja tema tibist sekretäril miljon muud prioriteeti kui mittevalituks osutunud CV-de omanikele viisakate vastuste vorpimine. Mis teha, puudulikku lastetuba tagantjärele ei muuda. Hull lugu on aga see, et ega meie riigi- ja omavalitsusasutused paremad pole, kuigi tööl on hordides professionaalseid personalispetsialiste, kes muuhulgas saavad palka meie kõigi poolt panustatud maksurahast.

Tegelikult peaks olema vähemalt ülikõrgete kandideerimisnõutega töökohtade puhul tagasiside oluliselt pädevam. Kui kandideerija ei pea paljuks panustada põhjaliku kava koostamisse ja ideede väljatöötamisse ligi kahte nädalat oma ajast, siis ei tohiks ka personalitöötajale käia üle jõu kümnele inimesele kasvõi kahe lausega teada anda, miks neid ei valitud ja milliseid etteheiteid nende visioonidele siis ka olid. Lisaks oleks viisakas konkursil osalejatele saata personaalselt info ja tagasiside enne avalikke teadaandeid. Kahjuks nõuab see juba austust kandideerijate vastu ja seda vist ei maksa meie praeguses töökeskkonnas oodata.

Palganumber ja raisatud aeg

Üks põnev teema on veel. Nimelt palganumbri salastatus. See tekitab alati rõõmsat elevust, kui üritada töökuulutusel märgitud nõudmiste ja pakkumistega seoses välja mõelda, kui palju täpselt võiks antud ettevõttes olla see trafaretne konkurentsivõimeline palk. Muidugi asendub elevus üsna kiiresti reaalsusega, kui selgub, et ega need tööandjad eriti millegagi üllatada ei suuda. Järjekordselt tuleb konkureerida vahemikus 600-800 bruto. Tänan pakkumast! Uskuge, oleksin meelsasti teie ning oma aja nii kandideerimisel kui vestlusvooru(de)s raiskamata jätnud, kui see pisike kolmekohaline numbrikombinatsioon oleks olnud kuulutuses välja toodud. Kui ei julge avalikult nii väikest summat oma eesrindliku ettevõttega seostada, siis kirjutage kasvõi juurde, et palk on alates mingist summast.

Nii mina kui kõik ülejäänud inimesed saavad ju suurepäraselt aru, miks palku ei avalikustata. Suurettevõtetel on niikuinii ees oma palgastandardid, mida naljalt muuta pole võimalik. Kirja neid aga miskipärast ei panda. Eks põhjuseid on erinevaid. Näiteks loodetakse leida inimene, kes ei ole turul toimuvaga nii hästi kursis või omab hoolimata kvalifikatsioonist madalat enesehinnangut või on lihtsalt meeleheitel ning seetõttu planeeritavast palganumbrist vähem küsib. Teine võimalus: olemasolev kaader on teinekord kuulutusse lisatavast palgast veelgi madalamalt tasustatud, kuid nad ise seda ei tea, siis üritataksegi meeleheitlikult varjata, mis summaga uus inimene tööle võtakse.

Olgu kõige muuga kuidas on, aga töökuulutuse olulisim osa on palk. Minu pärast uskugu tööandjad pealegi, et inimesed käivad nende juures ust kraapimas missioonitundest, töörõõmust ja eneseteostusesoovist. Tasuta kohv, ühisüritused, soodsamad sportimisvõimalused ja jõulupakid on ka toredad, kuid mitte primaarsed. Kiidan neid väheseid tööandjaid, kes lisavad kuulutusse palganumbri. Tänan, et väärtustate minu aega. Nende ülejäänutele aga - väga kahju teid maa peale tuua, kuid võtke teadmiseks, et tegelikult käib enamik inimesi tööl ikka raha teenimas. Kui teie suhtumises, töökeskkonnas ja valikuprotsessides midagi ei muutu, siis jäätegi rääkima "tööjõupuudusest". Millal küll jõuab meie töökultuur sinnamaale, et teenitav töötasu on töökuulutuse juures sama elementaarne kui kadunukese nimi matusekuulutuses?