Mina olen ajateenistuse poolt. Ei kasvatanud ka meie oma poega kahurilihaks ja siiralt loodame, et tal ei tule kunagi tegelikult sõtta minna, aga memmekaks me teda ka ei kasvatanud. 11 kuud teenida on talle nii füüsiliselt kui vaimselt jõukohane.

Meie lapse eluplaan nägi ette, et pärast gümnaasiumi lõpetamist tuleb kaitsevägi, siis kõrgkool ja siis alles päriselu. Nüüd on gümnaasium lõpusirgel, juulis on väkke minek (vabatahtlikuna, ehkki sporditrauma tagajärjel saadud diagnoos oleks võimaldanud ajapikendust saada), järgmisel aastal tuleb ülikool. Meie lapse elumoto on: kui tarvis, teeme ära ja meie oleme alati toetaval seisukohal.

Võib-olla ei tundu ajateenistus spordipoistele ka mitte väga hirmus, sest neil on olemas nii füüsiline vorm, kui meeskonnatöö kogemus. Mehed on alati armastanud sõda mängida, las poisid mängivad, mingisuguse kogemuse nad sealt ikka saavad.