Eelkõige muidugi 19-aastane Marili, kes tappis metsas omaenda vastsündinud lapse. Marili diagnoosist pole teadlik, aga imestab kohtuotsus, mis määras 2 aastat tingimisi karistust. Kas 21. sajandil tsiviliseeritud riigis (ehk isegi õigusriigis) on selline kohtulahend päriselt võimalik?

Kohtuotsuse põhjendamine on ulme omaette. Tapja on noor (aga täisealine!), ta kahetseb toimepandut (palun nimetage üks kurjategija, kes kohtupingis ei avaldaks kahetsust) ning soovis ka edasi õppima minna. Noore inimese õppimissoov on kiiduväärne, aga mitte selles kontekstis. Meenutame, et ka Norra sarimõrvar Breivik soovis ülikooli õppima asuda, mida talle ka lahkelt võimaldati.

Meie kodumaises loos küsiks vaid, kuidas saab keegi (siis kohtumõistjad) peale niivõrd koletu loo uurimist mustvalgel avaldada sellise kohtuotsuse ja selgitada otsust põhjendustega, mis ei ole mõistusega inimestele arusaadavad.

See kohtulugu riivab (pehmelt öeldes) üldsuse huve ja arusaama õiglusest. Tahaks selle loo mälust kustutada, aga siiski ootab Eesti rahvas kõrgema instantsi seisukohta ja selgitusi. Me ju ei taha elada riigis, kus saavad toimuda sellised asjad.

Veel tahaks mõtiskleda meedias laineid löönud Livika loost, ehkki tema juhtum ei ole võrreldav Marili omaga.

Ega me muud ei teagi, kui et Livika ema kadus, kui laps oli paariaastane. Nüüd 30 ringis olev Livika võttis ette ema üles otsida. Ja leidiski, et talle emadepäeval lillekimp ulatada. Kes Livika üles kasvatas, ei selgu, ja pole meie asi seda teada. Küll aga küsiks, kas Livika ka sellele inimesele (inimestele) lillekimbu kinkis?

Minu vanem tütar on sama vana kui Livika. Võin kindlalt öelda, et näljas ei olnud tol ajal keegi. Ei olnud sõda, ei käinud mööda kodusid kurjad kollid, kes lapsi vanematelt ära võtta ähvardasid. Ei olnud mitte üht põhjust, miks üks ema oleks lihtsalt kätte võtnud ja kadunud, st minema jalutanud. Miks? Kes teab. Laps võis olla tülikas koorem, uus armastus silmapiiril, mida iganes. Põhjusi leiab, kuid õigustust neile ei ole ega saagi olla. Ema jättis lihtsalt oma väikese lapse maha. Äkki põgenes vägivaldse mehe eest? Võimalik, õige tegu. Aga sel juhul ei jäta ükski ema oma last maha.

Kaasatundjate-mõistjate loogika järgi piisab ema austamiseks lapse sünnitamise faktist. Jah, see on üks ränk asi, kellel läheb see kergemini, kellel raskemini. Kui tegu tehtud, siis möödub 9 kuud, ja tahad või ei, lapsuke lihtsalt sünnib siia ilma. Järgnevad 18 aastat on pühendatud lapsukese kasvatamisele. Emad saavad aru, millest jutt. Ei räägi siinkohal rahast, esikohal on lapse vajadused. Mured, haigused, väsimus - kõik see kuulub emaduse mõiste sisse. Kas me seda üldse ei hinda? Aga naised, kes on lapsendanud hüljatud lapse, pole ju üldse sünnitanudki? K+as nad polegi emad? Viime lilli eeskätt bioemadele? Või naised, kes sünnitanud küll, aga lastekasvatamise veeretanud vanavanematele? On ju vaja karjääri teha, end teostada jne? No mis see tühine kasvatamise vaev siis ikka on.

Emad teavad, kui palju rõõmu toovad nende ellu pühendumuse ja armastusega kasvatatud lapsed. Kkuniks emale elupäevi antud, tiksub kuklas mure - on lastel ikka kõik hästi? Vajavad nad ehk abi? Emadus on naise eluaegne seisund, mõtleme selle peale.

Lastesaamisega seoses jageleme mingite pseudoprobleemidega nagu kas õige (hea) ema on see, kes lapse loomulikul teel sünnitanud, keisrilõike abil lapse saanud. Lisaks arulage arutelu, kas parim ema on ainult see, kel abielusõrmus sõrmes.

Püüdes olla salliv, andkem endale aru, kas oleme ikka valinud oma suuremeelsuse näitamiseks õige poole. Kas tänu TV-le staarmootorrattakihutaja suhtes on õige olla salliv? Kõigi sigaduste suhtes olles tolerantne, mõistev ja andestav, jõuame peagi järgi rootslastele, kes kuuldavasti püüavad mõista-andestada kuritegusid teinud pagulastele. Kas see pole mitte liig?