Ei ole ju põhiline see, mitu inimest kuskil omavalitsuses elab või mitu omavalitsust meil on. See on administreerimine. Regionaalpoliitika on see, kui arvestatakse regioonide eripära, kui suunatakse asustama kohti, mis tühjaks jäänud, kus tullakse appi neile, kes püüavad riigi kaugemaidki nurki elus hoida.

Meil sellist regionaalpoliitikat ei näe. Rail Baltic ehitatakse ka ainult ühte Eesti serva. Riik ei arvesta, et 3/4 Eestis, mis trassist eemale jääb, on ka elu: seal elavad inimesed, töötavad tööstused, on kõrgkoolid, jne. Rail Baltic jääb neile kättesaamatuks, sest keegi kuskil pealinna kabinetis on nii otsustanud. Keegi kuskil kabinetis on keskendunud pealinnale.

Kas keegi on mõelnud sellele, kui kallis on elamine ja ka äritegevus väljaspool pealinna? Toon mõned näited kuludest, mida linlastel ei ole: teede väljaehitamine, valgustusvoolu toomine kinnistule, internetiühenduse liinide/seadmete väljaehitamine, joogivee saamiseks trasside ja kaevude ehitamine jne. Kasvõi poest leiva ja saia ostmine on kallim kui linnas, sest me sõidame selleks maha paarkümmend kilomeetrit ja peale selle on maapoes hinnad tunduvalt kõrgemad kui linnas.

Kui on vaja perearstile minna, peame selleks maha sõitma mitukümmend kilomeetrit. Sama apteegiga, hambaarstiga, teatriga, kinoga. Kõik, mida vajame peale selle, mida ise enda jaoks teeme, on meist mitmekümne kilomeetri kaugusel. Selleni jõudmiseks peame kasutama teid: nii omavalitsuste bilansis olevad vallateid kui riigi bilansis olevaid maanteid. Praegusel aastaajal - ja ka sügisel ja talvel - on väikese pereautoga nende teede läbimine mõeldamatu, sest sa lihtsalt jääd kevadel-sügisel mutta ja talvel lumme kinni!

Lapsed aga on vaja viia lasteaeda ja kooli, ise peab minema tööle. Prügiauto ei tule, sest ta ei pääse läbi. Takso keeldub kohale viimast. Ei julge mõeldagi, mis juhtuks siis, kui oleks vaja kiirabi. Ometi maksame kütuseaktsiisi rohkem kui keskmine linlane, kes läbib lühemaid vahemaid. Kütuseaktsiis peaks ju minema teede remondiks ja hoolduseks?

Kolmapäeval oli rahvusvaheline veepäev. Kuidagi nukker oli uudistest kuulata, kuidas tervisespetsialistid soovitasid juua kraani- või kaevuvett. Põhjavett pidavat meil jätkuma, pidime õnnelikud inimesed olema. Pudelivett joogiveena ei soovitatud. Aga justnimelt pudelivett joovad väga paljud inimesed Lõuna-Eestis, sest enamusel ei ole mitukümmend tuhat eurot vaba raha, et endale puurkaev ehitada.

Kui Põhja-Eestis saab põhjavee kätte 8-12 meetri sügavuselt, siis Lõuna-Eestis on puurkaevude sügavused 180-240 meetrit. Tihtipeale saab küll Lõuna-Eestis puurkaevust vee, kuid see on ilma vägevate puhastusseadmeteta joogiks kõlbmatu, sest sisaldab rauda (ja ka muid ühendeid) kohati lausa 100 või rohkem korda lubatust rohkem. Nii me joomegi pudelivett ja teeme sellest ka süüa. Ostame poest, odavaim maksab umbes 14 senti liiter. Päevas kulub umbes 10 liitrit. Iga päev. Kui on suurem pere, siis ka rohkem.

Väljaspool Tallinna on palgad madalad ja põhjus ei ole mitte selles, et tööandja ei taha palka maksta, nagu arvatakse. Ei. Tööandja kulud on kordades suuremad kui Tallinnas kasvõi juba seetõttu, et kaubavedu maksab rohkem: nii laialivedu kui tooraine kohalejõudmine.

Päevakorral on taas automaks erinevates versioonides. Ka see on üks neist kohtadest, kus riik peaks hakkama mõtlema regionaalpoliitikale. Tallinnas ei ole auto eluks hädavajalik, sest on ühistransport. Väljaspool Tallinna on aga auto hädavajalik, sest suurematest asulatest eemal ühistransporti lihtsalt ei ole olemas! Kõlavad loosungid tasuta ühistranspordist ei puuduta neid inimesi vähimalgi määral. Nemad sõltuvad ainult ja ainult enda autost ja selle korrasolekust. Kas tõesti peab neid inimesi, kes hoiavad elus piirkondi väljaspool linnu, karistama veel ka automaksuga?

Midagi peame ju ette võtma, et meie maaelu välja ei sureks. Kahtlen aga, kas selleks vahendeid jätkub ja kas peab sõna otseses mõttes maha kandma 1/3 eestlastest? Keerulistel aegadel on ikka olnud maal elamine see, mis elu hoiab. Maalt tuleb piim, leib ja kartul. Praegusel kursil jääb seda aina vähemaks, seega on aeg kurssi muuta. Kui selleks on vaja linlastele kehtestada nö linnamaks, siis laske käia. 2-5 eurot igalt töötavalt linlaselt kuus regionaalfondi ja oleks suur abi. Samas ei paneks kõrgepalgaline linlane nende eurokeste puudumist tähelegi.

See ei ole halamine. See on reaalne pilt elust maal ja seda pilti ma tutvustada tahtsingi. Keset linnaelu kabinetivaikuses sündivad seadused, eeskirjad ja otsused lähtuvad elust linnades, aga me kõik ei ela linnas. Kuigi Eesti on vaid väike maalapike, siis on isegi sellel väikesel maalapil väga erinevate looduslike tingimustega piirkonnad. Saage sellest ükskord juba aru!

Lihtne oleks ju võtta oma lapsed ja seitse asja ning kolida linna. Aga kas maa peab siis jääma täiesti tühjaks? Kas lehma, lammast, kana ja hobust peavad lapsed käima loomaaias vaatamas? Või mis neist üldse - piim tuleb ju pudelist, ja meil on lipsude ja tutikestega kiisud ja kutsud, keda vaadata.