Mu poeg on eestööline firmas, mis tegeleb hoonete fassaadidega. Praegu teevad tööd Rootsis. Eesti firma ja töömehedki eestlased. Ise koos minuga maast madalast koolivaheaegadel tööd teinuna saanud head kogemused looduskivi töötlemise ja ka paikapanemise näol. Võttis ka oma koolivendi, linnapoisse kampa ja siis oli näha, mis puust need vennikesed on.

Seda ohkimist ja hädaldamist oli palju. Lõunani on aega jäänud, aga kas ei saaks pisut kauem suitsutundi pikendada hinge tõmbamiseks. Iga paari tunni järel taheti teada, mitu krooksu juba teenitud on. Mõni käis paar päeva ja kolme segumasinatäie betooni segamise järel oli hing paelaga kaelas, kutsu või kiirabi. Suuremate ja raskemate kivide tassimiseks, mida me kahekesi vabalt kanderaamiga müüri jõudsime tassida, aga kolmest vennikesest asja polnud. Tööharjumust ega ka sellist füüsist polnud. Polnudki midagi muud teha, kui koju tagasi saata, ehkki teenistus oleks kõvasti üle tavalise ehitusmehe keskmise olnud.

Nüüd räägib poeg sama, lontudele peab viis korda kõike seletama, kolm korda ise ette näitama ja siis veel kogu aeg kontrollima, et mingit käkki kokku ei keera. Nii, kui veidi lõdvemaks lased, on nutikud näpus ja töö kus see ja teine jäetud.

Noortel meestel pole mingit kohusetunnet, 25-aastased täismehed elavad emme kukil, oma teenistuse löövad niisama autode ja hilpude-ööklubide peale laiaks. Ei mingit pereloomise ega lastekasvatamise soove, saaks aga mitte midagi tegemata üle keskmise suuremat nutsu iga reede lõunaks kätte ja pühapäeva hommikuni käiks korralik pidu ja pillerkaar.

Eestis aga polegi inimestele tööd anda, oli ju artikkel 50 000 inimese töötusest ja ümberõppe vajadusest. Kõik, kel aga onud-tädid riigiametis, saavad kuidagi sinna end sokutada ja nii pea see kolmandik tööjõulisest kaadrist poole peale ei tõuse.