Hiljuti läksin lapsele telefoni ostma. Tahtsin talle nuppudega väikest telefoni osta, kuid siis selgus, et see ei kõlba, kuna klassikaaslastel on palju uhkemad nutitelefonid – suurte ekraanidega ja ilma nuppudeta. Uurisin siis lapselt, mida ta selle telefoniga tegema hakkab. Tema ütles, et mängib mänge, on suhtlusvõrgustikes, teeb pilte ja videoid, mida siis hiljem kaaslastega jagada. Mulle jäi mulje, et hoopis tegeletakse kollektiivselt aja raiskamise ja väärtusetute asjadega.

Ostsingi siis talle suurte kõhklustega selle telefoni ära, et ta saaks oma kaaslastega ikka samu asju teha. Kuid mida rohkem ta oma telefoni seltsis on, seda vähem on teda pere jaoks olemas. Istub tihti ainult oma toas, mängib mänge, silmad on nagu hüpnoosis ekraani poole suunatud, näpud klõbistavad ekraani. Polekski nagu noor energiline laps, vaid hoopis mingi tehnika ori.

Kui Mark Zuckerberg Facebook lõi, ütles ta, et selle mõte on maailm ühendada. Nii on ju ka läinud, sõbrad ja tuttavad on mõne hiirekliki kaugusel ja neile saab 24h päevas kirjutada. Teksti saab juurde panna erinevad näod, mis peaks siis kirjeldama hetkeemotsioone. Kõik näib olevat justkui lihtne ja mugav, kuid siiski pole see selline suhtlus, milleks inimesed tegelikult loodud on. Ja see ongi tänapäeva maailma viga – elatakse mingis küberreaalsuses, kus päris eluga pole mingit kokkupuudet.

Arvan, et lapsevanemad peaksid rohkem jälgima seda, kui palju nende lapsed nutiseadmeid kasutavad. Lapsele nutitelefoni või tahvelarvuti ostmine võib endaga kaasa tuua selle, et tekib sõltuvus nutiseadmetest ning irdumine reaalsest elust.

Siis pole ka imestada, et meil kasvavad depressiivsed noored, kes ei pruugi oma eluga tulevikus hakkama saada. Ka koolid võiks keelata nutiseadmed.