Lugeja: lapse elu ei taha ju ära rikkuda teadmisega, et ta oli soovimatu
Kuna viimastel päevadel on tekkinud äge diskussioon abordi teemal, siis otsustasin avaldada ka oma arvamust ning tõlgendada rahvale omalt poolt selle arutluse initsiaatori Martin Plaseri teksti.
Abort, kui meditsiiniline protseduur on tänapäeva mõistes saanud liigagi tavaliseks mõisteks. Nagu viitab ka Plaser, siis õigustatud on see juhtudel, kui lootele ja/või emale on see eluliselt ohtlik või raskete tagajärgedega. Näiteks ajukahjustus või ulatuslik teiste organite väärareng, mis takistab mõlemal elamast täisväärtusliku elu ning viimasel juhul on see lubatud, kui naist on seksuaalselt ärakasutatud ehk vägistatud.
Järgnevad juhud, kus põhjuseks on lapse soovimatus või naise ja mehe vahelised suhted pole see mõistetav. Miks?
Lapsi ei saada puhtalt suurest õnnest, selleks on vaja ka kahe erineva sugupoole otsest kontakti. Lapse saamissoov on väga tähtis otsus nii mehe kui naise jaoks, mis tuleb tingimata läbi arutada. Selleni välja, mis saab siis, kui me enam koos pole.
Koos elu andmine ning pärast selle elu kasvatamine on väärt üht pikka ning põhjaliku arutlust ka süngematel teemadel. Siin kohal ei tohi ära unustada mehe vastutustunnet. Järgnev elu ei pruugi tulla nii kindel ning langetama peab otsused. Kui vahekorda soovitakse ainult rahulduse eesmärgil, siis peab olema väga tähelepanelik, et sa ei rikuks ilusat elu ära, seejuures pole vahet kas enda või lapse.
Tänapäeval on poed ja kõik võimalikud kohad rasestumisvastaseid vahendeid täis ning olgem ausad, kui palju rikub see minut kondoomi peale panemist sinu elu? Ka lapse elu ei taha ju ära rikkuda teadmisega, et ta oli soovimatu või tundega, et ma lasin tappa lapse, kuna ei suutnud ennast kehtestada ning põhimõtteid silmas pidada?
Hetkel tunnevad naised, et nende pihta on tuli avatud ning nad kaitsevad ennast kõikvõimalike vahenditega, kuid saage aru, et Teile on antud harukordne võimalus tuua siia ilma uus elu, ning selle hävitamine ilma "mõjuva" põhjuseta on raiskamine ning väär arusaam. "Raiskamise" all ma ei mõtle 72 tundi pärast vahekorda tehtud püüdlusi, sest enne seda on selles rakukogumis sama palju elu kui juustul, kuid peale seda hakkab arenema sealt midagi erilist ja ilusat, mida ei saa kuidagi kirjeldada.
Abort ei ole midagi esesestmõistetavat ning selle läbitegemine tuleb sind varem või hiljem piinama juhul, kui sa ei saa väita, et lapsel või emal polnud võimalust eladagi täisväärtusliku elu.
PS. Loodan tõsiselt, et lugupeetud M. Plaserit ei riiva tema mainimine ja tema tekstist arusaamine ning selle tõlgendamine vähe kergemasse keelde.
