Lapsevanem: kahjuks on õpetajaid, kes peavad lapse initsiatiivi enda autoriteedi õõnestamiseks

Olen samuti märganud, et enne kooli on enamik lapsi väga loova mõtlemisega, pakuvad julgelt ideid ja on valmis kõike katsetama, mis vähegi välja pakutakse. Aga paar aastat jõuavad koolis käia ja juba tekib ebakindlus, kartus eksida, harjumus teha seda, mida kästakse.

Olen endalt küsinud, miks see nii on. Ja leidnud, et pidev hindamine ja võrdlemine on see, mis loovuse tapab. Kui sa ei ütle ega mõtle nii, nagu õpetaja õpetab, saad halva hinde.

Õnneks on ka selliseid õpetajaid, kes õpilase iseseisvat mõtlemist ja arvamusi oluliseks peavad. Minul oli selline kirjanduse õpetaja, kes tõstis esile just neid esseesid, kus ei olnud kohustusliku kirjanduse ümberjutustust, vaid lugeja enese vaade loetule, isegi kui see oli kriitiline.

Ühel mu lastest oli kunstiõpetaja, kes ütles mulle: "Teie laps joonistas punased kuused, aga ärge noomige teda – tal on väga põnev nägemus maailmast." Ühel mu lastest oli klassijuhataja, kes andis klassiõhtuks lastele loovülesandeid ja klassiõhtud olid nagu teatrietendused. Jäi üle ainult imetleda, kui leidlikud ja vaimukad on lapsed, kui vaim vabaks lasta.

Kahjuks olen kohanud ka selliseid õpetajaid, kes lapse initsiatiivi peale vihastuvad ja arvavad, et nüüd on nende autoriteet löögi all. Näiteks jõudis laps ülesande lahenduseni kiiremini ja teist teed pidi kui õpetaja tahvlil. Selle asemel, et last kaasamõtlemise ja leidliku lahenduse eest kiita ning seletada, miks tema tahvlil teist lahenduskäiku õpetab, käratas ta lapse lihtsalt halvustavalt vait.

Nii see aktiivne loovus maasse tambitaksegi. Ja siis me imestame, miks lastele ei meeldi koolis käia.