Alguses jäi nii mulle kui ka teistele vaatajatele segaseks, kuidas nii suurt füüsilist töökoormust saav härra muudkui paisub nagu pärmikuklike. Laastav tõde toodi sõna otsese mõttes lauale lõpukaalumise ajal. Kahe nädala joogid katsid mitme korrusena raskuse all ägava kontorilaua ja kõhnuja ise ainult naeris sulnilt ärajoodud kesvamärjukese peale. Ilus olevat ju, kinnitas pärmikuklike oma korralikult kahanenud naise kõrval.

Siiski polnud kogu saade mehel mööda külgi ja kumerusi maha jooksnud - juurde oli kasvatatud kümme kilokest pekki ning tekkinud oli hirm aina kenamaks muutuva abikaasa kaotuse ees. Ei pea just eriline ajugeenius olema, et aru saada - ilus naine soovib enda kõrvale viisakat meest.

Teise hirmutava teadmisena jõudis napsumehele kohale, et inimesed muutuvad aja jooksul ja kui tema muutusega kaasa ei suuda minna, võib ta rongilt hoopistükkis maha jääda.

Oma tööd aina ettekäändena tuues ahmis kõhnuja sisse kõike ebatervislikku, mis käeulatusse sattus. Kurat - ma käin ka tööl, aga ei aja sulaselget jama omale sisse rahateenimist vabandusena kasutades!

Selle asemel, et oma trots suunata treeningutesse ja suhu pandavate palade ja jookide valimisse, muutus mees lihtsalt vihaseks kogu maailma peale. Teatavasti ajab ajukeemia paigast ära just liigne vägijookidega patustamine.

Lõpuks ei tunnegi rõõmu enam oma naisest ja sõpradest, vaid ikka pudelist, mida lahti nööpida saab. Vaevalt naine end sellisel õllehaisusel mörisejal riidest lahti nööpida enam lubabki. Alandav ju - äkki mees kaine peaga ei suudagi taluda oma teist poolt!