Välismaal elanu: otsustasin, et tervitan inimesi nii nagu Hispaanias, vastutasuks on olnud vastupõrnitsemist ja ehmumist

Eelmsel nädalal kutsusime üles rääkima oma teretamislugusid ning seda, kuidas Eestis selle elementaarse viisakusega siis ikkagi on. Üks lugeja kirjutas, et pärast pikki aastaid välismaal on ülimalt raske ära harjuda selle mitteteretamisega.

Hispaanias tuli mul iga päev väga palju kordi inimesi tervitada. Muu ei tuleks lihtsalt kõne allagi. Tervitatakse ka inimesi liftis ning maja koridoris.

Natuke on hakanud muutuma tervitamine suurte kontorimajade liftides (kuigi ka seal vähemalt noogutatakse sõbralikult) ning tervitamine pargipingile istudes, kui seal juba istub keegi (kuigi vanemad inimesed teevad seda siiani).

Eestis tundub jube, kui mind tervitatakse poes, sest kontrast tegelikkusega väljaspool poodi on väga tugev.

Samas pean oluliseks olukorraga harjuda. Olen siis endale teinud paar kompromissi. Käitun nagu tavaeestlased (kuigi sisemiselt on väga-väga ebamugav), aga olen välja valinud inimesi, keda tervitan täpselt samamoodi nagu ma teeksin seda Hispaanias. Ainult eesti keeles loomulikult.

Reaktsioonid on enamasti positiivsed, kuigi on ka tuima näoga vastupõrnitsemist ja isegi ehmumist.