"Liikluses ellujäämiseks on väga tervislik kõiki ülejäänud liiklejaid igaks juhuks poolearulisteks pidada - siis oskad tõelise sellise ilmumisel koheselt õigesti reageerida. Tänu sellisele lähenemisele oskan eessõitja kavatsusi ära arvata ammu enne, kui ta näiteks pööramise kohta suunatulega märku anda märkab. Veel tervislikum on püüda näha teed nii palju ette, kui võimalik. Et mõista, miks vahetu eessõitja imelikult käitub. Olen märganud, et suur osa liiklusjamadest tulebki sellest, et olematu pikivahe tõttu nähakse vaid eessõitja kannikaid ja reageeritakse tema käitumisele seetõttu valesti. ERITI kehtib see vasakpöördepaukude kohta, kus kolmas-neljas tagasõitja eesmiste aeglusest aru ei saa (ja sellest tihti närvi läheb), mööda sööstab ja vasakpöörajale küljelt sisse kütab. Neljakümneaastase ainsagi avariita juhistaaži alusel julgen soovitada - hoidke mõistlikku pikivahet (näete teeltoimuvat paremini tänu avaramale vaateväljale ja puhtamale esiklaasile) ning püüdke olla kannatlik ka nendega, kes pole sama vinged ässad, kuid ometi samuti koju-tööle-poodi tahavad pääseda. Avalikuks liiklemiseks mõeldud teed ja tänavad pole võidusõidurada - need on mõeldud kõigile. Seoses sellega tuletan tulipeadele meelde, et 90 km/h on maksimaalne lubatud kiirus enamikel meie teedel, mitte kohustuslik miinimum. Kui kihutamisvajadust hilinemisohuga põhjendatakse, tuleks kiiremas korras minna ajaplaneerimise koolitusele - see oskus tooks kasu teisteski valdkondades," kirjutab üks lugeja.

"Mul oli samasugune situatsioon, kuid mitte seotud suunatulega. Üks vend arvas, et keerasin talle ette, pasundas nagu jaksas ja siis hakkas mul järel sõitma, et siis sõnad peale lugeda. Lipsasin vilkuva rohelisega üle, see loll jõudis täie punasega ristmikule, aga vaja ju järele saada. Jalakäija ülekäigurajal, meeter teest, kui ma sealt möödusin, see oleks ta napilt alla ajanud, sest ta ei suutnud täpselt sabas istuda, vaid 20 m vahet. Siis jäin seisma, enne, kui ta tõesti mingi õnnetuse põhjustab. See kohe rinnust kinni, et ma tahtvat ta auto katki teha, kui ette keerasin peateele. Rääkisime rikkumise lahti - mees ei teadnud, mis asi on parema käe reegel ja arvas, et otse sõites on ta piisav kunn ja kõik paremalt tulijad on ülbed ettekeerajad. Punasega üle lipsamise ja jalakäija peaaegu alla ajamise koha pealt oli vait kui sukk, ilmselt ei teadnud, et mõni oskab ka peegleid kasutada. Läksime sõpradena lahku," kirjeldas teine kogetud situatsiooni.