Reykjaviki kesklinnas asuva suure ekraani juures on rahvast kaks tundi enne mängu juba murdu. Liiklus on peatänaval suletud ja ühistransport ümber suunatud. Inimesed on heas tujus, joovad ôlut ja laulavad.

Kohal on ka Prantsusmaa fänne, kes uhkelt oma lippe lehvitavad. Meeleolu on juskui uusaasta ööl, ôhus on tunda elektrit ja ärevust.

Muljed Reykjaviki pubide ja baaride tänavalt, mis asub siis mäenõlvast, mille ees on suur ekraan ühiseks vaatamiseks, umbes 300 meetri kaugusel. Ka pubides on rahvast näha ja tänaval lõugamas, aga muidugi on enamus juba nõlval koha sisse vôtnud. Politseiautod sõidavad vaikselt mööda tänavat.


Kui mänguni on jäänud pool tundi on mäele kohunenud tuhandeid inimesi. Kohal on palju rahvusvahelist meediat. Nahavärv ega rahvus ei loe - kõik kannavad Islandi lipuvärvides riideid, viikingikiivreid jne. Ühtselt lauldakse, tehakse viikingi plaksutust.

Õhtu edenedes Prantsusmaa põmmutab väravaid, aga Islandi vaim ei murdu! Ikka kõlab viikingi plaksutus, küll nõrgemalt. Ise tunnen nagu vaataks rahvas suurelt ekraanilt avalikult matuseid. Näod on kõigil pikaks veninud, mõni islandlane lausa näost valge. Aga ikkagi öeldakse omakeskis, et Islandi tiim on rahvuskangelased, et nad oma väikse rahva maailmale nii nähtavaks tegid.