19. mai 1991. aastal rünnati esimesena Võrumaa Luhamaa piiripunkti, kus peksti kolme relvitut piirikaitsjat ja lõhuti piiripunkti sisustust.

21. mail 1991 keskpäeval sõitsid Murati piirivalvurid lõunale, maanteele jäid äsja Paikuse politseikooli lõpetanud konstaabel Hark ja üks kumminuiaga piiriinspektor. Lähenenud sõiduauto peatumise järel hüppas maanteele laigulises vormis mees ja sihtis politseinikku mõne meetri pealt pähe. Politseinik sai korralduse minna soojakusse, talt võeti ära püstol, ning väikse vastuhaku tagajärjel tabas automaadikaba löök teda pähe ja mehel kadus teadvus.

Korraga nad mõistsid, et olid langenud eestlaste loodud lõksu – Eesti erirühm ümbritses neid ja meie meeste relvad sihtisid nende sõidukeid.
Olukord muutus äärmiselt tõsiseks ja Eesti valitsus töötas välja mitmeid piiripunktide ja piirivalvurite kaitseplaane. Siseministeeriumi 6. Osakonna baasil oli juba moodustatud eriolukordadeks hea väljaõppe ja korraliku lahingvarustusega nn politsei reservüksus Henn Kase juhtimisel.

Mõni päev hiljem, 23. mai õhtul sõitis Murati piiripunkti juurde mitmest autost koosnev kolonn, ning ühest autost astus välja tuntud Leningradi telemees Aleksandr Nevzorov. Ta palus kolonni läbi lasta ja seda ka tehti. Veidi aega hiljem jõudsid selle kolonni masinad sellel samal Riia – Pihkva maanteel asuvasse Luhamaa piiripunkti. Aleksandr Nevzorov kõneles piirivalvuritele selliste piiripunktide mõtetusest ja väitis, et „see piir kaob siit nagunii varsti“. Seejärel laamendasid nad piiripunktis ja, purustasid minu poolt alles mõni päev varem sinna viidud politseiga sidepidamise raadiojaama ja viisid kaasa minu välimuselt omapärase isikliku toiteseadme taoliste raadiojaamade toiteks.

OMON-i kuue auto lahkumisel tõkkepuude ette saabumisel tuli nende jaoks rabav käsk jääda autodesse. Korraga nad mõistsid, et olid langenud eestlaste loodud lõksu – Eesti erirühm ümbritses neid ja meie meeste relvad sihtisid nende sõidukeid. Üksuste juhid leppisid seejärel kokku, et sõdimist ei alustada ja kolonn lasti Venemaa poole.

29. mail 1991.a. teatas BNS: „Läti siseministeerium sai NL siseministrilt Boriss Pugolt telegrammi, milles teatatakse, et NL siseministri käskkirjaga on keelatud miilitsatöötajate osalemine vabariiklike tolli- ja piiriteenistuste töös, sest see ei vasta NL seadustele.

Pugo teatab, et ebaseaduslikes piiripunktides kontrollitakse autosid ning võetakse inimestelt ära nende isiklikke asju, toiduaineid jm., mis on esile kutsunud “teravaid proteste elanikkonna hulgas”.

Läti ÜN pressisekretär Aleksander Mirlin ütles intervjuus BNSile, et temale laekunud teadetel võib oodata operatsiooni piiripunktide likvideerimiseks, kusjuures rünnaku oIgustuseks võib saada nimetatud Pugo käskkiri (piiri kaitsvad miilitsatöötajad ei allu NL Siseministri käskkirjale!)“

Täna 25. aastat tagasi rünnati erit julmalt Pärnumaa Ikla piiripunkti

Kui OMONi mees mulle järele tuli, mõtlesin, et olen viimasena ellu jäänu ja nüüd..
Ajateenija Kaido Lanno
14. juuni 1991. aasta varahommikul kell 4:37 äratasid automaadivalangud Ikla piiripunkti isikkoosseisu. Kohe tulistati „omonlaste“ poolt ka piirivalvureid turvanud politseiauto kummidesse, seejärel võtsid nad seal olnud kahe politseiniku püstolitest padrunid ning viskasid relvad neile tagasi: «Mängige nüüd edasi!»

Kontrollpunktis oli valves Enn Vilbaste, kes koheselt hüüdis raadiojaama kaudu «OMON ründab!», ning seejärel ta rebiti juba maanteele kõhuli. Ülesärganud ajateenijad jooksid metsa, kuid „omonlased“ tulistasid neile ikkagi automaatidest ja kergekuulipildujast järele. Seejärel valati kaks soojakut bensiiniga üle ja süüdati põlema.

OMONil oli oma kuritegude sooritamise kiire. Kordonihoonesse lennutati lisaks kaks süütepudelit ja granaat. Raamatust „Leegitseval piiril“ võib lugeda: „Vilbaste karjus omonlastele, et seal sees on palavikuga voodisse jäänud ajateenija Kaido Lanno.

“Kui OMONi mees mulle järele tuli, mõtlesin, et olen viimasena ellu jäänu ja nüüd..“räägib Lanno, kes mäletab ründajate lahkumissõnu: „Kui järgmine kord tagasi tuleme ja teie veel siin olete – tapame ära!“