"Mesilasperede talvitumine läks möödunud talvel enamikus mesilates suhteliselt normaalselt. Talvekaod olid praegustel andmetel keskmiselt umbes 15% piires. Paraku on alati nii olnud, et mitte kõik mesilaspered ei ela talve üle. Põhjuseks võivad olla haigused, toidunappus, talvised häirijad või kahjurid. Näiteks rüüstavad ja hävitavad toiduotsingul nugised Eestis talviti sadu mesilasperesid," räägib sellest talvest ise juba üle 50 aasta mesilastega tegelenud Kilk.

Mesilasperede talvise hukkumise põhjuseks on sageli ka järelmõju pestitsiididest, mida eelmisel hilissuvel ja sügisel mesilate lähedal põldudel tehtud umbrohutõrjel või teistel taimekaitsetöödel kasutati. Umbrohutõrjeks kasutatakse suurtes kogustes glüfosaadi preparaate, mida peetakse putukatele ohututeks.

"Tegelikult on need salakavalalt ohtlikud nii mesilastele kui kimalastele ja teistele kasulikele putukatele, aga ka inimestele. Sellepärast on mesinikud ja mesindusorganisatsioonid väljendanud selget soovi glüfosaadi kasutamise lõpetamiseks või vähemalt tunduvaks piiramiseks Eestis. Paraku tundub esialgu, et mesinike ja teiste keskkonna pärast muretsevate väga paljude inimeste tulevikku vaatav sooviavaldus on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes. Loodame, et neid vajalikke otsuseid ei tehta liiga hilja," tõdeb Kilk.

"Jah, mesilaste tervisega on mesinikel muret ja eks me pingutame parimal viisil, et mesilastel edaspidi võimalikult hästi läheks. Aga öeldakse ka nii, et mesilased on meie keskkonna seisundi indikaatoriteks. Ehk teiste sõnadega - kui mesilastel hakkab halvasti minema, siis võib karta, et ka keskkonnaga on midagi pahasti," juhib Kilk tähelepanu mesilaste ja keskkonna seoste vahele.

Mida vähem pestitsiide meie ümber, seda tervislikum on keskkond ja parem ka meie ja laste tervis. Mida rohkem on kevaditi õhus mesilaste ja kimalaste suminat ning lindude vidistamist, seda rõõmustavam signaal on see meile - inimestele.