Olukord paranes ja arstil oli abiks ka meditsiiniõde. Sõja olukorras teostasid lihtsamaid esmaabi protseduure sanitarid. Pärast sõda olid vähemalt Nõukogude liidus maapiirkondade lihtsam meditsiiniline abi velskritega tagatud.

Siis aga mindi üle kõrgkvalifitseeritud arstiabi koondamisele suurtesse keskustesse ja maapiirkonnad jäid ilma igasugusest kohalikust meditsiiniabist. Vähe sellest! Ka pealinnas on haiged üsna ilmatuulte vallas. Olen isiklikult endise meedikuna teinud inimestele arsti pool määratud süste, teinud esmast arstlikku läbivaatust ja andnud nõu, sest arstid enam kodus ei käi. Vähemalt enamik.

Mul oli endal väga kallis voodihaige lähedane, kelle hambad lagunesid, nägu läks paiste ja tõusis palavik. Otse loomulikult tuli tal see õudus koduste vahenditega viletsal viisil kontrolli alla saada. NB! Maal tõmbas kunagi hambaid välja velsker.

Samuti oli seesama inimene ülimalt kõhnunud, ääretult kahvatu ja liigeshaiguse tõttu igati kõver. Aastate tagune vereanalüüs katastroofiline. Palusin, et perearst (Tallinnas!) tuleks teda korragi vaatama. Arst ütles, et "Aga kuidas mina teda aidata saan?" Ega ei saagi, aga ta oleks vähemalt näinud haiget, kellele ta aastaid rohtusid kirjutas. Nii haige surigi kordagi arsti nägemata.

Kokkuvõtteks ettepanek - maarajoonides ja kolkakülades tuleks taas lubada töötada medõdedel/velskritel, kes on saanud vastava lisaväljaõppe (elustamine, sünnitusabi, hambaekstraktsioon jm).