Isegi lillede vahele on suudetud vahuveini pudelid susata! Uhke viinarivi leiab päevituskreemide kõrvalt ja samal ajal taovad alkotöösturid vastu rinda, et nagunii ju juuakse. Ehk joodaks veidi vähem, kui igal sammul toidupoes ei peaks viinaaluse otsa koperdama. Vaevu ellujäänununa poest tänavale vaarudes ootab ees järgmine ahvatlus - suur plakat kutsub värskendavat suveõllekest mekutama. Mõned meetrid eemal propageeritakse alkoholivaba elu läbi „Rohkem elu“ elamuspargi. Kumba siis valida - elamused surfilaua rodeol või värskendav õllekene ja pisikene sumin peas?

Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel oli 2012. aastal karskeid 18-29- aastasi noori kõigest 14 protsenti. Kaks aastat hiljem kasvas number juba 27 protsendi peale. See tähendab, et iga neljas noor ei soovi alkoholi tarvitada ning toodab alkoholiärikale konkreetset kahjumit. Muidugi on vaja kuidagi numbreid enda kasuks kallutada ja juba maast madalast magusate ja lahjade siidrilurridega omale tarbija kogu eluks välja koolitada. Samal põhimõttel ole ju lastešampuski turule toodud - nooremas eas mekutatakse kraadideta kihisevat. Vanuse lisandudes kulistatakse tähtpäevade puhul juba lapsepõlvest tuttava kujuga pudelist promillidega märjukest.

Veidral kombel seostatakse lõõgastumist just pudeli kummutamisega. Justkui sport, reisimine ja hobidega tegelemine võrduksid raske vaimse pingutusega ja ei liigituks õige lõõgastumise kategooriasse. Neid ülilõõgastunud onusid ja tädisid olen oma elus liiga palju pidanud lähedalt nägema. Peale häguste silmade ja suust tuleva "alkoholimõõga" pole neil mulle midagi põhjapanevat öelda olnud. Väga lõõgastunud nad ka välja ei näinud, pigem kurvad ja väsinud.

Senikaua aga koperdame poodi piima järele minnes järjepidevalt alkoholialuste otsa, kuna vaba valik peab inimesele jääma. Vaba valik oma piima ostes viinapudeliga tõtt vaadata.