Lugeja: rabage mitme eest või andke lahkumisavaldus!
Kogunemise alguses saime teada, kuidas oleme vaid vahend omaniku rahakoti rikastamiseks. Täpne väljend otsese ülemuses suust kõlas: „Kes maksab, see tellib muusika.“ Sain aru, et kõige kaunimal juhul võime töömesilastena olla see tellitud muusika. Halvemal juhul suvalised mutrid, kes peavad õnnelikud olema alla viiesajase netopalgaga mitmel positsioonil rabamise eest.
Kõige rohkem ärritas väide, mille kohaselt peavad meil nüüdseks kõik käed ja jalad tööd täis hakkama olema ja niinimetatud niisama kassas seismist ei tolereerita. Eksperimendi mõttes käisin vaatlemas teiste kaubakeskuste müüjaid. Oh imet - täiesti istusid ja seisid seal niisama! Muudkui haigutasid ja ootasid saabuvaid kliente. Samal ajal oleks ju saanud neid igavlevaid laisklejaid rakendada tualeti puhastamisel, tolmu võtmisel ja üldse võiksid nad mõned tiritammed ja spagaadid maha visata põhitööle lisaks!
Tunnen, kuidas Eesti tööandja ihaleb omale alluvateks India jumalusi. Selleks, et mitu paari käsi ja jalgu muudkui virgalt toimetaks. Samal ajal palga koha pealt India pühakuju palju loota ei tohi. Kõige parem oleks, kui töö saaks tehtud vabatahtlikkuse korras.
Meie miitingut jäi ilmestama pikk monoloog ja alluvate südametunnistusele koputamine - mis suhtes ei tunne kollektiiv sügavaimat õnnistust lisandunud tasustamata töö üle? Aga suvel on ju meid kõiki firma kulul riigisisene puhkereis ootamas! Sorry, aga selle reisi saan ma ise ka omale korraldatud. Pigem kuulaksin, kuidas meie asutuse palgad üleüldisele hinnatõusule hakkavad järgi jõudma. Selle teema arutamiseni me seekord ei jõudnudki.
Vestlemiseks ettenähtud tund sai läbi kuulates etteheiteid mitte midagi tegemise eest ametipostil. Imelikul kombel õhtused rahaaruanded ja kliendiarvu analüüs näitavad küll risti vastupidiseid numbreid - tööd on vihutud mitme kassapidaja jagu. Vahepealsed niisama seismised aga ei mahu omanikule hinge ja nii ta meid püssi ja piitsaga mööda saali taga ajabki.
