Lugeja: Ida- ja Lääne-Euroopa arengute vahel on ajaline lünk

Ilmselt on mugavam temaatikat vältida, et mitte sattuda Eesti Vabariigi Presidendi või Eesti poliitikute tegevuse analüüsimisele oma sõnades ja konkreetselt Eestit puudutades - lihtsam on köhida või eitada asjade tegelikkust. Pigem kasutan kolmandat varianti, nimelt kasutan juba eelnevalt kirjutatud mõtteid.

2014 aastal avaldas Dan Stone (Oxfordi Press) teose "Good Bye to all that? : The Story of Europe since 1945," mille lõppsõnas esitab Dan Stone mitmeid äärmiselt tabavaid tähelepanekuid. Kirjutise pealkirja silmas pidades jõutakse ka lõpetuseks asünkroonsuse probleemi tuumani.

Kõneaineks on pensioniõiguste tagamine ja heaoluühiskondade sotsiaalsete garantiide õigustatus, paralleelselt lasub inimestel sund tööle, mida enamus endale ise valida ei saa. Samuti eelistatakse pankade ja suurkorporatsioonide huve inimeste omadele, õigustades seda vaid professionaalsusega. Millegagi, mis ainult suurendab bürokraatiat ja süvendab auditi kultuuri - auditi tegemist auditi tegemise enda pärast. Kas see polegi see stalinistlik kapitalism? Heaoluriikidele omaseid sotsiaalseid tagatisi vajavaid inimhulki lollitatakse, samal ajal leidub raha, et pidada liitlastega neokoloniaalseid sõdu Liibüas ja Afganistanis. Häbitu inimeste hülgamine pankade ja suurkorporatsioonide huvide kasuks jätab kindlasti tugevad jäljed.

See teatud "liberaalne narratiiv" legitiseerib ühelt poolt rünnakud Lääne-Euroopa heaoluriikide sotsiaalsetele tagatistele ja teisalt kehtestab riikidele Ida-Euroopas kaupade ja teenuste varustatuse tagamise nõude. Tulemuseks on populism, mille järgi justkui kogu Teise maailmasõja järgne stabiilsus tundub olevat kadunud ja suundunud ümber antieuroopalikke väärtusi kandvatele rühmadele: kõige enam moslemitele, Kesk-Euroopa mustlastele ja teistele vähemustele.

Ühelt poolt teostatakse moraali privatiseerimist ja samas ka kammitsaist vabaks laskmist, paradoksaalselt homoseksuaalsus ning abort legaliseeritakse ning avalikult õpetatakse, et rassismil ja religioossusel baseeruv viha on vale. Aldous Huxley on märkinud, et poliitilise- ja majandusliku vabaduse kadumist kompenseerib seksuaalvabaduse tõus...

Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa arengute vahel on ajaline lünk. Asünkroonsus, mis justkui nõuaks sünkroniseerumist. Kui True-Finns, Jobbik, Golden Dawn ja Front National (rahvuslikud parteid) võimule ligi saaks, siis see lünk ka tasa tehtaks, kuid see poliitika saaks olema üsna kättemaksuhimuline. Et leida kompromiss, peaks valitama kas heaoluriikide kallite sotsiaalsete tagatiste kasuks (Lääne-Euroopa) või autoritaarse valitsemisvormi kasuks (Ida-Euroopa), viimane on pidev mineviku revisionism, st. pideva minevikku suunatud mentaliteedi kasuks, et tekiks näiteks Holokausti teadvustamine, ammugi ära elatunud inimõiguste poleemika ning viimati mentaliteet, mis taastoodaks antifašistlikku mentaliteeti postfašistlikuga.

Kirjeldatud asünkroonsuse võimendamine viib Teise maailmasõja vallandumise sajanda aastapäeva puhul Euroopa sinnani, kus Euroopas on pisikesed protektsionistlikud rahvusriigid, mida juhivad rahvusliku ilmavaatega tegelased, kuid on selleks ilmavaateks maksevõimetud... Et terve maailmajagu ei kõnniks jälle kuristikku, on säilimiseks vaja välismaist tööjõudu.