Lugeja: vabatahtlik elust lahkumine kahandaks spontaansete enesetappude arvu märkimisväärselt!
Missugune on inimväärne elu või elamine vastu tahtmist? Lugeja jagab meiega oma mõtteid ja ettepanekuid eutanaasia teemal.
Kellel on õigus otsustada, kas inimene peab edasi elama, kui ta ise seda ei taha? Ellujäämine/ellujätmine vastu indiviidi vaba tahet - on´s see väärastunud humanismiilming või sõnaselge ülekohus, mis võtab inimeselt õiguses ise otsustada.
Igal inimesel on vaieldamatu õigus elule. See väide on väljaspool igasugust kahtlust. Niinimetatud arenenud ühiskonnad on jõudnud selleni välja, et keelustasid surmanuhtluse isegi selliste kurjategijate või 100% haigete maniakkide suhtes, kelle pahateod ületavad igasuguse mõistuse piirid ja on miljonikordselt tõestatud ilma vähemagi kahtluseta! Õigustus on aga varnast tulema: meie pole seda elu kurjategijale andnud, meil pole ka õigust seda temalt võtta! Väga mugav seisukoht, kas pole?
Ravimatute haigustega sündinuid üritatakse iga hinna eest elus hoida ka siis, kui on ilmselge, et nendest kunagi ei saa täisväärtuslikud terved isiksused. Hoida aastakümneid elus neid, kes tulnud siia ilma nii-öelda "erilisena", lasta neil endil ja nende eest hoolt kandvatel inimestel piinelda? "Erilised" on huvipakkuv materjal teaduse seisukohast, aga sellised inimesed kujutavad ohtu inimkonna tervislikule seisundile tervikuna.
Need invaliidid enamasti ise oma saatuse üle ei otsusta. Nad on sunnitud tegema seda mängu kaasa just nii pikalt, kui seda teised otsustavad. Igal tervel ja selge mõistuse juures oleval inimesel, sõltumata sellest, kas ta põeb mingit ravimatut haigust, piinleb valudes või on tal eluga kokkusobimatud hingepiinad, peab olema õigus vabatahtlikult elust lahkumisele.
Enesetappu on läbi aegade ja enamikus kultuurides suureks patuks peetud. Ilmselt pole juhuslikult sündinud selline sõna, nagu "surmapatt". Huvitav, miks? Põhjendus, et elu on antud kõrgemalt poolt ja ise seda endalt võtta pole õigust (kes andis - see võtku!).
On see siis õiglane: sundida inimest elama mitte inimväärset elu? Kes ja kellele annab sellise otsustamise õiguse võttes selle ära subjektilt endalt? "Otsustajad" peaksid mõtlema hoopis sellele, kuidas muuta vabatahtlik elust lahkumine inimväärseks! Ma olen 100% veendunud: kui inimene teab, et saab teha vabatahtlikult ja inimväärsetes tingimustes lõpparve eluga, siis kahaneks hetkeemotsioonidest tingitud spontaansete enesetappude arv märkimisväärselt!
