Lugeja: üürikorterist vabanemiseks pidin võtmed politseile üle andma!
Delfi Rahva hääles kurtis üksikema, et keegi pole nõus talle korterit üürima. Meil aga juhtus risti vastupidine lugu: korterit ei õnnestunud enam omanikule tagasi anda! Lugu muutus ebaterveks juba esimestel korteris elatud kuudel ning suurfinaaliks sai asjasse segatud ka politsei.
Poolteist aastat tagasi otsisime Tartus kolmetoalist üüripinda, kuhu naise ja nelja-aastase lapsega sisse kolida. Maakler aitas leida tema sõnul fantastiliste omanikega korteri. Selle leiu eest maksime 300 eurot maakleritasu.
Korter oli kena, aga lühikese aja jooksul ilmnesid siiski mõningad vead. Üks häirivamaid oli kõikuv WC-pott, mis polnud mitte millegagi põranda küljes kinni. Selle vea parandamist ootasime peaaegu pool aastat ning koos poti parandusega teatati meile, et peaksime kiiremas korras minema kolima.
Nimelt hakati juba teisel üürikuul nõudma, et ostaksime korteri ära või koliksime mujale, olgugi et lepingut sõlmides olime suuliselt kokku leppinud vähemalt aastase üüriperioodi. Paraku tekkisid omanikel pärast lepingu sõlmimist mingid kummalised probleemid oma elupinna jagamisega pärijate vahel ning lahendusena nähti kiiret müüki.
Korteriostuks polnud meil kahjuks võimalust ning samal ajal virvendas silme ees äsja makstud kopsakas maakleritasu. Kohe üldse ei kippunud uuesti kolima, et uuesti samasuguseid summasid välja käia.
Kui saime lõpuks välja kolitud, ei sobinud, et tegime seda poole kuu pealt!
Kuidagi saime mõned kuud veel venitada ja sees elada. Mullu märtsis tekkis võimalus sellest fantastiliste omanikega korterist lahkumiseks. Helistasin ja teatasin, et nende soov saab nüüd täidetud ning me vabastame korteri. Palusin täpsustada, millal nad võtmetele järele tulevad. Meesterahvast omanik enam minu kõnedele ei vastanud.
Pukki lasti tema fuuriast kaasa, kes säutsus teisel pool toru, kuidas nüüd pole nemad enam nõus, et me poole kuu pealt lahkume – et peame elama korteris märtsi lõpuni ning neile rahagi juurde maksma. Minu arusaamise järgi oleks pidanud selle pool kuud ja rohkemgi katma neile tasutud tagatisraha. Naine aga jäi oma seisukohale.
Viimaks ei näinud ma lahkumiseks muud võimalust, kui et koristasin korteri ära ja andsin võtmed leiuakti raames korrakaitseorganile. Omanikule saatsin SMS-i teel teate, et korter on vabastatud ning kui neil on endiselt soov meie käest raha juurde saada, siis kohtume maksu- ja tolliameti ees, deklareerime nende üüritulu ära ja siis maksame juurde kõik selle, mida seadus meid juurde maksma kohustab.
