Suitsetaja: teha päevas ainult üks suits võib olla hulga lihtsam kui mahajätmine, kuigi tulemus on ju peaaegu sama
Mingi ime läbi õnnestus mul kolm kuud tagasi suitsetamine peaaegu maha jätta. Ühel hetkel avastasin täiesti juhuslikult, et olen juba mitu päeva teinud õhtul ainult ühe suitsu. Tekkis mõttekoht: kas jätta üldse maha või tõmmata edasi nagu vana korsten?
Muidugi sain aru, et tervislikum oleks maha jätta. Samas arvasin, et ma ei suuda seda. Siis aga tekkis kavalam idee: ma ei muuda midagi – nii jääbki, et ainult üks suits päevas!
Tooksin võrdluseks alkoholitarbimise: kas inimese kohta, kes joob igal õhtul ühe pitsi viina, võib öelda, et ta on alkohoolik? Ja kas niisugune joomine üldse kahjustab tema tervist? Või on see hoopis kasulik? Purjus ei ole ta ju mitte kunagi, mis sest, et joob nädalas ära 7x50=350 grammi viina.
Arstid ütleksid kindlasti, et mittesuitsetamine on kõige kindlam – n-ö nulltolerants. Tavalised tõsised suitsetajad teevad aga paki päevas, mina seevastu poolteist pakki kuus.
Tuues võrdluseks toitumise: mõni "premeerib" end kord nädalas või kord kuus rämpstoiduga, teine jällegi sööb seda iga päev. Mõju tervisele pole ju võrreldav?
Kas pole selle ühe suitsu negatiivne mõju kaduvväike, võrreldes kõikide muude mürkidega, mida endale iga päev sisse hingame? Mina saan sellest ühest tobist oma kaifi kätte – paha ei hakka, aga rohkem ka ei taha.
Kõige tähtsam on usk ja mina usun, et olen õigel teel. Asja iva on psühholoogiline kindlus – ma ei pea mittesuitsetajana närvitsema, et kui teen paar kõhvi, siis hakkab see orjus jälle peale – kui tahan, siis tõmban, aga tahangi ainult õhtuti ja ühe suitsu.
Nulltolerants pole kõigile. Vahel on õige tee hoopis mõõdukus. Neli kuud tagasi oleksin selle jutu peale öelnud, et see on täielik jama, sest arvasin, et niisugune variant pole võimalik. Nüüd aga tõmbangi nii vähe, et peaaegu nagu ei tõmbakski.
Soovitan niisugust teed kõigile, kes saavad end iseloomustada Oscar Wilde'i sõnadega: suitsetamise mahajätmine on imelihtne – olen seda sadu kordi teinud.
