Eile tööle naastes selgus, et meie avatud kontoris on minu kõrvallauas haigeks jäänud kolleeg ja olnud haige juba sama kaua kui mina haiguslehel olin. Ta köhis ja teatas, et tal on 38 palavik. Eile õhtul selgus, et tegu on kopsupõletikuga. Haiguslehte see töötaja ei võta.

Arvestades haigestumise riski, käisin oma otsese ülemusega rääkimas. Viirusnakkuste riskigrupis on lapsed, vanurid ja rasedad. Tema soovitas hoopis minul uuesti haigusleht võtta, kui ma oma raseduse pärast välismaailma nii hirmsasti kardan.

Mulle tundub selline asjade käik väga ebaloogiline. Mõistan, et riskid on igal pool, aga on ikka päris suur vahe, kas kohtun haiguskoldega toidupoes ja pesen pärast korralikult käsi, või siis istun kaheksa tundi haiguskolde kõrval.

Veebruaris katkes minu eelmine rasedus gripi tõttu. Raseduse tõttu põdesin grippi väga raskelt. Kas pole irooniline, et see kõik juhtus vabariigi aastapäeva ajal?

Tol korral olid ka mitmed kolleegid gripis. Nad ei võtnud haiguslehte, kuna Eestis kehtiva korra tõttu, kus haigusraha hakatakse maksma alles alates neljandast päevast, ei olnud see majanduslikult võimalik.

Ma kaotasin selle seaduse pärast lapse ja nüüd on ohus mu teine, veel sündimata laps. Kas niimoodi tõstetaksegi iivet?

Tahate öelda, et pean nüüd veel kaheks nädalaks haiguslehele jääma, et vältida haigeid kolleege? Oleksin isegi nõus seda tegema, aga 70 protsenti palgast on arvete maksmise jaoks liiga vähe. Makske mulle näiteks 90 protsenti – jään koju ja sünnitan Eestile uue kodaniku, keda kasvatan 100-protsendise kohusetundega!

See ei ole normaalne, et ma pean riskima enda ja oma sündimata lapse tervisega, kuna inimestel pole võimalik kodus haigusi läbi põdeda!