Ei teagi, kui kaua – võib-olla juba aastaid. Kannatas küll vaevuste all, aga selle peale, et asi võiks olla puukidega seotud, ei tulnud.

Suviti maal olles kasutan isegi seda privileegi, et olen paljajalu nii palju kui võimalik. Usun, et see on tervisele hea ja mõnus on tunda otseühendust emakese Maaga, ilma et mingi suss vahel oleks.

Muidugi kontrollin ma ka enda jalgu. Mõnikord tundub, et lausa paranoiliselt, aga kogemus näitab, et tasub ära. Ühel päeval võtsin rajalt maha kolm puuki. Nad alles ronisid mööda jalgu – polnud veel õiget kohta leidnud.

Puugid olid kõik erinevad: esimene oli must ja keskmise suurusega, teine samuti must, aga ülipisike, kolmas väga suur ja punakaspruuni värvi. Ei tea, miks puugid tol päeval nii aktiivsed olid, aga midagi pidi teisiti olema, sest kui mõned üksikud juhtumid välja arvata, pole nad mind sel aastal eriti tüüdanud.

Kuni eilseni. Kuna töötasin aiamaal plätudega ja käisin hiljem paljajalu murul, siis olid jalad mustad, eriti varbavahed. Üks pisike mustusetükk ei tahtnud kuidagi ära tulla – küüri palju tahad. Siis sain aru, et kahe varba vahele oli end sisse seadnud pisike must puuk.

Kui oleksin natuke hooletumalt jalgu pesnud, poleks ma teda märganud, enne kui sügelema hakkab, aga siis on juba liiga hilja – borrelioos või entsefaliit võib juba kohal olla.

Suviti tuleb kontrollida kõiki varjatud kohti! Kaenlaalused, varbavahed, kõrvatagused, taguots ning "strateegilised piirkonnad" ka. Tean mitmeid juhuseid, kus puuk on leidnud eriti intiimse koha, ja võib juhtuda, et ise seda kätte ei saagi.

Hea lugeja, anna teada, kas ka sina oled sel suvel enda küljest puuke leidnud! Kust selle eluka endale külge said ja kuidas temast vabanesid? Võta sõna aadressil rahvahaal@delfi.ee !