1. Individuaalne lähenemine – akadeemiliselt võimekal lapsel on koolis igav, akadeemiliselt nõrgem laps tunneb end pidevalt ülekoormatuna. Ainus viis seda tasandada on läheneda nii õpetamisele kui ka hindamisele individuaalselt. On lapsi, kellele tuleb baasmõisteid kümme korda üle seletada, aga need, kellele ei tule, tuleks panna nii kauaks tööle millegi kallal, mis on nende jaoks põnev.

Kõigis ainetes ei tohiks eeldada kõigilt samasugust tulemust. Haridus tuleks jaotada kaheks: see, mis on piisav elus toimetulekuks, ja see, mis on vajalik jätkamiseks järgmises kooliastmes. Juba põhikoolis on nende kahe taseme vahel üüratud käärid, aga ilma kutsehariduseta keskkool võiks seisneda tõesti ainult ettevalmistuses ülikooliks.

2. Eemaldada koolist iseseisvale või koduõppele need lapsed, kes käivad koolis tegemas kõike muud peale õppimise, näiteks teisi terroriseerimas. Jah, ka neil on õigus haridusele, aga kuidas on teiste laste õigustega? Näiteks õigusega käia koolis ilma terrorita? Miks on ainult kiusajatel õigused.

Ja ongi kõik. Kuni teisi terroriseerivatel õpilastel on muudest rohkem õigusi, ei muutu koolid turvaliseks. Ja kuni aines ei võeta arvesse konkreetse indiviidi akadeemilist võimekust, jäävad alles ka teised probleemid.

Hindamine võiks olla kahetasandiline: standardiseeritud hindamine neile, kes soovivad kasutada ainet karjääri tegemiseks ning on selles tugevad, ja arvestuslik hindamine neile, kes saavad juba põhikoolis aru, et selles aines nad edasi liikuda ei soovi. Nende kahe tasandi vahel liikumine võiks käia mõlemas suunas, vastavalt lapse ja vanema omavahelistele kokkulepetele ning koos nõudega, et teatud arvus ainetes peavad tulemused olema hindelised. Nõnda saaksid ka erikallakuga koolid ja klassid nõuda sisseastujatelt vastavates ainetes teatud hindeid.