Palgaorjade mehaaniline tants

Vaatame tõele näkku, nii ammustel aegadel kui ka praegu, aastal 2015, on orjatöö sisu sama: teha sunniviisiliselt tööd, mida vabatahtlikult ei teeks. Nagu vanasti vägisi kiviplokke lohistades, jätkub tänapäeval masinlik ja staatiline tants kontoriboksides, ehitustandritel, kassa- ja konveierilintide taga, värske õhuta, sundasendis, lüüa saanuna, suikununa tuimusesse. Käed ja jalad liiguvad, vahel mõte ka, aga kuskil sügaval seespool on keegi poolsurnud. Nii ei ole kõikjal, aga nii on valdavalt. Kas see on normaalne?

Motiveerib palk – ellujäämise karjuv sõltuvus, mitte tõeline väljakutse – tahe Luua suure tähega. Töötame puhkepäevadel, töötame topelt, jupitame puhkuse kildudeks või lükkame järgmisesse aastasse. Istume kontorites, kui suvine linnulaul meelitab aeda, sest projekt tuleb lõpetada. Ning mida teeme teenituga – rahaga, õhukese paberiviiluga, kui meilt on võetud aeg, jaks ja tervis? Ostame need tagasi? Vaevalt.

50 aastat sunnitööd

Söövitav orjatants kestab läbi elu, ligi 50 aastat, igal aastal 1680 tundi. Ei usu? Tuleb vaid teha silmad lahti ja vaadata inimest teisel pool kassaletti. Ta pilk on tuhm, naeratus masinlik. Kuskil seal sees on inimene, aga me ei näe teda.

Ehmatav, et lepime sellega kui normaalsusega. Kassiirid, ehitajad, koristajad, kandiliste ajudega ametnikud, võimusõltlastest poliitikud, elutud numbrite jälitajad, kofeiini all meediahordid ja üleskeeratavad müügitöötajad. Kuidas on nii läinud, et tuimusest on saanud norm ja mehaanilisusest voorus? Miks me ei näe, et see on võigas?

Me ei taha tõusta raha pärast

Aga tõuseme ikka. Meile ei meeldi piinelda tööstressis, aga piinleme siiski. Me isegi ei usu, et saab teisiti.

"Proletaarlaselt pole midagi karta," ütleb George Orwell romaanis 1984. "Omaette jäetuna jätkavad nad põlvest põlve ja sajandist sajandisse töötamist, sigimist ja suremist, mitte ainult ühegi ajeta vastu hakata, vaid ka suutmata taibata, et maailm võib olla teistsugune, kui ta on."

Me jagame ühist salajast äratundmist, et palgatöö on kohatu, aga matame seda mõtet päevast päeva veidras kollektiivses transiseisundis.

Kust tuleb õigus ühel inimesel hakata teisele ülemuseks? Mis annab volituse teisele öelda, et seisa minu leti taga, naerata vägisi ja parselda maha minu kokku aetud kraami või sure nälga? Mis õigus on ühel teist käskida, millal ja kui palju ta puhata tohib? Ja kust tuleb tahtejõuetus, millega lepime olema käsutäitjad – näljaga ähvardatud, rivvi aetud mutrid? Kuhu on kadunud meie väärikus? Kuhu on haihtunud jõud?

Omanik, kes tasustab töötegijat odavalt ja ootab talt vastu labast, rutiinset tööpanust, alandab inimest. Kuid omanik on samuti ori. Ta on ori uskumusele, et õnn paistab inimeste turjalt, mitte kõrvalt. Arengule vaatamata elame kui suurendatud versioonis vanglast, kus igaüks seisab enda eest – üksikuna. Siin ei ole kohta lihtsalt elaval puul ja põõsal. Kõik liikuv tõlgendatakse praeks või vähemalt prae ettekandjaks.

Kuid selles suhtumises peitub paradoks: kui eesmärgiks on tõepoolest ainult äraelamine, võiks sama hästi auke maasse kaevata ja neid uuesti kinni ajada, nagu on öelnud majandusteadlane John Maynard Keynes. Ressursse õnnelikuks eluks on lademetes.

Head aega, ülemused, head aega, alluvad, head aega, klassiühiskond!

Kujutage ette, et käib majaehitus. Kokku on tulnud idee autor, arhitekt ja ehitajad. Igaüks panustab omal parimal moel, et püsti saaks kindel hoone. Kui maja on valmis, istutakse koos kamina ette, rüübatakse teed ja nauditakse hea töö vilju. Stopp! Ei! Arhitekt istub läikivas tornis, idee autor lamab soojal maal palmi all, ehitajad söövad mulda ja majast käib tuul läbi. Kamina ees ei istu kedagi, sest maja on müügis. Mis juhtus? Kas me oleme petised?

Meile ei ole antud õigust üksteist kottida – mitte kunagi. Tuhandeid aastaid tagasi, kui metsast välja tulime ja hakkasime põldu harima, võis hetkeks tunduda hea mõte panna naaber enda põllul tööle. See idee on pikalt üle oma aja elanud. Me ei ole tooteühikud, tuimad funktsioonitäitjad ega petised. On aasta 2015 – tulevik, mitte pime keskaeg. Head aega, klassiühiskond, head aega, orjuse vulgaarsus.

Aeg on loobuda töö ülistamisest seda küsitlemata

Pole vahet, kas rahva üle valitseb parlament või despoot, kas majandust juhib kapital või plaan, kui inimest ähvardatakse näljaga teisi sarve ajama ja tegema mitteloomuomast tööd, siis on see üksteise tümitamine – haiget tegemine. Aeg on loobuda töö ülistamisest seda küsitlemata.

Saaste, praak, tuimus, keskpärasus ja vastumeelsus on indikaatorid, et teeme midagi valesti. Sissetulek on odav, kui selle taga pole ennast kogu jõuga.

Palju on meil alles jaksu märgata teisi inimesi sügavalt, kui väsimus niidab meid igal pärastlõunal? On meis alles soov sukelduda põhja seal, kus muidu ukerdame pinna peal? Kui tihti lihvime tööd õrna tähelepanuga, et jagada vilju teistega? Harva? Mitte kunagi? Äkki oleks aeg?