Lugeja: minu võitlus bakteriga

Öeldakse, et psühhotroopsete ainete tarbijad saavad flashbacke, kui satuvad sarnasesse olukorda, kuid võin kinnitada, et selle tunde saamiseks pole sugugi vaja keelatud aineid tarbida. Kui lugesin artiklit Edgar Savisaare jala amputeerimisest, lõi mulle jalgadesse selline valu, et 33-aastase mehena puhkesin kohe lahinal nutma.

Oli teisipäeva õhtu aastal 2002 ja ma läksin Helsingis pärast ülikooli loengute lõppu ühte baari, kus nädala sees tehti üliõpilastele soodustust. Jõin paari sõbraga nii 3-4 õlut ja olin kella kümneks ühikas tagasi, et järgmisel päeval jälle loengusse jõuda. Magama minnes tundus jalg kuidagi valus ja enesetunne oli imelik. Kuna olen krooniline allergik tugeva ekseemiga, ei pidanud ma seda millekski – ju olen ennast vintis peaga unustanud ja veidi süganud...

Ärkasin hommikul kella peale ja nüüd oli juba väga imelik olla. Voodist välja tulles oli jalg juba päris valus ja ei tahtnud enam pöiast hästi liikuda. Kraadisin end: 39,5. Tunne oli piisavalt kehv, et otsustasin minna arsti juurde. Miks minna ja mitte kiirabisse helistada, seda ei oska siiani öelda – ju see on see "eesti mehe probleem".

Riided sain selga kiiresti, saabastega oli probleeme, aga sain hakkama. Vedasin ennast umbes 500 meetrit eemal asuva peatuse juurde, valust juba nõrk, ja sain õnneks rongis ka istuma. Kuidas ma õiges peatuses välja sain, ma enam nii hästi ei mäleta – deliirium hakkas üle võtma. Igatahes polikliinikusse sisse astudes olin juba nii läbi, et registratuurist helistati kiirabisse, aga sõitu ma ei mäleta.

Ärkasin Meilahti haiglas tilgutite all ja arstid ütlesid, et mul läks hästi. Kõik elundid on alles ja seda haigust meenutab ainult armkude jalgadel, kuid ma olin ka muidu terve ja ainult 20-aastane.