Vahet ei ole, mis värvi tuli fooris põleb, suure rutuga on vaja ummisjalu üle tee tormata, sest on oht jääda maha bussist, trammist, või on hirmkiire shoppingule. Tihtipeale on roheline jalakäijaile ammu kustunud ja autodele süttinud, kui hulk inimesi koperdab ikka keset sõiduteed.

Sellisest suhtumisest saavadki alguse ohtlikud teeületuskohad. Niipea kui sebra on maha joonistatud, arvatakse, et võib silmad kinni teele astuda, vahet pole, tuleb kuskilt auto või mitte. Pean siinkohal ära mainima, et ma pole ise autojuht vaid jalakäija ja ei kibele autojuhte kaitsma. Paraku tahaks kõrvaltvaatajana sageli küsida: kuhu sa, raibe, ronid – kuhu kiire? Vaata, mis teel toimub, ja ära torma uisapäisa!

Põhilised ohud pesitsevad kohtades, kus on vöötrada ja kummalegi poole liigub kaks või enam sõidurida – esimeses reas sõitev auto annab teed, teises reas sõitev ei anna. Seda peabki inimene jälgima, mitte tormama.

Teine ohutsoon on bussipeatus, kus peatusele järgneb fooriga ristmik – roheline on jalakäijale süttinud, kuid autojuht pole seda bussist möödudes tähele pannud ja sõidab julmalt edasi. Jällegi on jalakäijal põhjust veenduda, kas teel kõndimine on ohutu, olenemata lubavast rohelisest tulest.

Kolmandad ohtlikud kohad on fooridega reguleerimata ristmikud, kus vöötrada on joonistatud praktiliselt teede ristumiskohta – tekib olukord, kus teed andev auto varjab jalakäijat teiste juhtide eest ja õnnetus on kiire tulema.

Teed ületades tuleb olla tähelepanelik, hoolimata kohast, kus teed ületatakse. Ka jalakäija peab arvesse võtma teeolusid, mitte ainult autojuht. Pimedal ajal puudulikult valgustatud ja halva nähtavusega kohtades peab eelkõige jalakäija oma ohutuse huvides veenduma, et autod on ohutus kauguses, mitte oma õigust nõudes ja rusikaga rinnale tagudes teele tatsama.

Mind isiklikult lohutab väga vähe, et autojuht oli süüdi ja mul õigus, kui valusid kannatama ja ravima pean end siiski ise.