Töökaaslase sõbranna oli oma poja pärast sõitmas tolleaegsesse Leningradi homöopaadi vastuvõtule ja nõus mind mu tütrega kaasa võtma. Terve öö köhis laps kõrvulukustavalt – ise magas ja köhis, oli täiesti ära vaevatud nagu kogu meie peregi.

Arst kuulas meid ära, andis lapsele kuus valget terakest keele alla ja mulle täpse skeemi, mille järgi edaspidi erinevaid terakesi manustada. Tundus, et Nevski prospektil oli iga teine maja homöopaatiline apteek.

Saime kotitäie väikseid karbikesi kaasa ja sõitsime koju. Sel ööl oli meie kupees täielik vaikus. Üle mitme kuu sai laps end rahulikult välja magada.

Olin väga hoolikas ema ja andsin kõik ülejäänud terakesed mitme nädala vältel lapsele sisse. Köha ei tulnud tagasi, ei siis ega ka edaspidi. Kes julgeb öelda, et see oli juhus? Et need olid lihtsalt suhkruterakesed – platseebo?

Pärast seda olen ka Eestis homöopaatide juures käinud, aga asjatult. See on ikka väga peenike kunst ja vajab aastatepikkust õppimist.

Hea lugeja, kuidas on alternatiivmeditsiin sind aidanud? Või hoopis tervise ära rikkunud? Räägi oma lugu aadressil rahvahaal@delfi.ee !