Õpetaja: ma pole kusagil näinud nii üleväsinud, tüdinud ja õnnetuid lapsi kui Eestis
Vastuseks Ott Anari mõtisklusele:
Hoiatus: võib isegi mõtlema panna.
Ma olen nüüd omas mõttes vahutanud juba kolm nädalat selle Ott Anari artikli peale mõeldes. Ilmselt hakkas vaht üle ääre tungima, sest tunnen, et pean ka midagi sellest vahust paberile panema.
Kõigepealt - ma olen töötanud koolis Kanadas, Soomes ja Prantsusmaal ja mitte kusagil pole näinud nii üleväsinud, tüdinud, õnnetuid lapsi kui Eestis. Töö, töö ja veelkord töö, soovitab noor õpetaja. Ah et eluks ettevalmistus? Ah et selline see elu siis ongi, töö, töö ja veelkord töö? Ma ei tea, kas ma tahangi siis enam elada, mõtleb üks noor inimene. Teine maitseb narkootikumi ja leiab – ah sa poiss, nii tundub elu vähe ilusam! Kolmas valab oma tüdimuse ja viha teiste peal välja.
Seitsmendas-kaheksandas klassis ei taheta enam kooli minna, kibedus ja tüdimus elu suhtes on üle pea kasvanud. Ja siis nad lõugavadki, sest kõik on üle visanud. Vanemad, õpetajad, kool, ühiskond. Mida nad kõik tahavad?! Ettevalmistada mind - milleks? Millekski veel hullemaks, mis tulemas on? Persse, ma võtan siis veel mis võtta annab, lõugan ja näpin nutitelefoni, vaatan FB-s pilte ja laigin, sest varsti on sel kõigel nagunii lõpp. Näe, ema ja isa tirivad veel töö koju kaasa, minu jaoks neil aega pole... aga õnneks on mul sõbrad ja nutitelefon. Muidugi ma tahaks ema ja isaga mägedesse suusatama minna, või jalutama, või lihtsalt nendega koos olla, diivanil lösutada ja teineteise lähedust nautida. Aga emal-isal pole aega, töö on tähtsam. Mina küll sellist elu ei taha, ma katsun kuidagi selle põhikooli lõpuni venitada ja siis tõmban ma siit nahhui, Soome, Rootsi või Norrasse, seal makstakse töö eest korralikku palka ja mul jääb aega ka oma tulevasele perekonnale, lastele. Sest oma lastele ma küll sellist elu ei taha.
Neli huviringi? – küsib Ott Anari.
Ma küsin selle peale – Miks ainult neli? Laps peaks tegelema spordiga – ta peaks oskama ujuda, tennist mängida ja oleks tore, kui ta vähe suurema palliga ka vastu pead ei saaks; siis peaks ta oskama ka mingit pilli mängida – klaverit, viiulit, kontrabassi; ka peaks ta oskama tantsida, joonistada... Niimoodi kasvab harmooniliselt arenenud, õnnelik inimene, kes oskab tulevikus seda traditsiooni jätkata, ja nii kasvab peale järjest õnnelikke põlvkondi ja ühiskond õitseb.
Ott Anari tahab selle aga juba eos maha materdada. À la – ei saanud mina seda ja miks siis tänapäeva lapsed peaksid saama?! Mul oli karm ja raske, aga näe – elus olen! Kurat, elu ongi üks suur sõnnikuvedu, saage aru juba!
Ei, mina Ott Anariga nõus ei ole. Lastel peab olema ka lapsepõlv. Lapsepõlv peaks sisaldama ka huviringe, minu pärast olgu või iga päev üks huviring, laps peab harmooniliselt arenema ja see tähendab seda, et tema päeva kuulub nii õppimist, sporti, kauneid kunste kui lihtsalt lõbu.
Kui minu lapsed Kanadas kooli läksid, siis olid seal algkoolis kodutööd keelatud. Jumal tänatud, et olid (on praegugi, Jumal tänatud). Nad said käia balletitundides, ujumas, tennist mängimas ja suusatamas. Ma käisin lastega pargis jalutamas. Lapsed tahtsid kooli minna, sest koolis oli huvitav ja lõbus.
Me kolisime tagasi Eestisse ja nad alustasid oma õpinguid Tallinna eliitkoolis. Mu väike üheteistaastane tütar tegi koduseid töid õhtul poole kaheteistkümneni välja. Poole kaheteistkümneni öösel! Tuli koolist, alustas kohe koduste tööde tegemisega ja istus laua taga poole ööni välja! Ei mingeid balleti- ega klaveritunde enam! Ei mingeid ujumis- ega vettehüpete treeninguid! Töö, töö ja veelkord töö! Kuu ajaga sain ma aru, et sellist elu ma küll oma lastele ei taha ja me kolisime ära Soome. Lapsed said lapsepõlve tagasi. Ja neil oli jälle aega harmooniliselt areneda.
Mu kaks vanemat tütart on end ise ülikoolist läbi koolitanud, cum laudega lõpetanud, Brüsselisse tööle saanud.
Mu kahel teisel lapsel nii hästi ei läinud, sest me olime sunnitud tagasi Eestisse kolima, neil tuli oma õpinguid Eesti koolisüsteemis jätkata. Ja see on kõige hullem, mis ühele teismelisele pärast normaalset Soome kooli juhtuda võib. Üks mu noorematest lastest võitleb siiani sügava depressiooniga.
Eluks ettevalmistus peab olema nauditav, selline, et ma tahan elus püsida, edasi õppima minna, ühiskonnale kasulik olla. Lapsi teha ja kodu luua.
Õppetund koolis peab olema niimoodi ülesehitatud, et koduseks tööks polegi enam midagi jätta, või kui, siis õige vähe ja õige harva. Eesti koolisüsteem ja ühiskond nõuab lastelt praegu liiga vara liiga palju.
Miks sa oma aega ei planeeri? – küsib Ott Anari.
Laps ei peagi oskama oma aega planeerida, selleks on tal vanemad olemas. Laps ei pea veel 14-aastaselt mõtlema, et see elu üks suur töörügamine vaid ongi. See tekitab temas hirmu, stressi, nõutust – selleks ta sinna nutitelefoni imbub, seal saab aja maha võtta, seal ei ähvarda keegi koleda, töörügamist täis tulevikuga.
Ei maksa minust valesti aru saada – nutitelefone koolis ma ei õigusta. Igasugused nuti-mänguasjad, ka telefonid, tuleks juba hommikul kooli sisenedes lastelt ära korjata. Aga mitte selleks, et nad saaks paremini tööd rügada, vaid selleks, et need pisikesed kuradid neid huvitava koolipäeva jooksul ei segaks, sest koolis on niigi tore ja vahva olla, milleks veel nuti-mänguasju vaja on!?
Me ei kasvata lastes ei vastutustunnet ega armastust teadmiste vastu, kui laseme neil vabalt nuti-vahendid kooli kaasa võtta ja siis pahandame nendega sellepärast, et nad seda teevadki! Ka ei kasvata me ei huvi ega armastust tarkuse vastu, kui me neid selle tarkusega enneaegu üle koormame, kui ei nende füüsis ega vaim veel selleks valmis pole.
Kui me tahame ehitada õnnelikku, sõbralikku ja helget tulevikku, siis tuleb meil tõepoolest mõningad väärtused ümber hinnata. Eriti laste kasvatuse ja koolisüsteemi osas.
Ott Anari virutab vihaselt: elu ongi karm, tööd tuleb rügada kogu aeg ning seda isegi koju kaasa võtta. Ja minul tekib küsimus: kelle peale ta õieti vihane on? Mulle tundub, et oma karmi ja näruse elu peale, sest selline mõte jookseb nagu artiklist läbi, et miks ainult mina?! Las teised ka kannatavad! Ja mida varem need lapsed kannatama hakkavad, seda parem. Läbi raskuste tähtede poole...
Aga tähtede poole saab teistmoodi ka, ilma viha ja parastamiseta. Hoopis rõõmsalt, sõbralikult, heatahtlikult ja targalt. Võiks ju proovida? Kuhu see selline arulage rügamine meid inimestena seni viinud on?
