Käesoleva kooliaasta esimesel veerandil pöördusin kooli poole sooviga saada selgitusi lapse hinnete kohta, et mõista, milline on hindeliste ülesannete hulk ja kuidas põhjendatakse mitterahuldavaid hindeid. Kooliaasta kolme esimese nädala jooksul sai laps kolm "kahte" ja ükski neist ei olnud kontrolltöö eest. Esitasin ka eripalve: palusin iga negatiivse hindega, mis pole saadud kontrolltöö eest, anda kaasa kirjaliku selgituse.

Põhjendan, miks: kui lapsel pole selge, mille eest hinne pandi ja millist rolli konkreetne hindamine tema arengus mängib, siis pole üldse vaja hinnet panna. Sedasorti küsitava väärtusega hinded on kõige efektiivsem viis õpimotivatsiooni alla kiskumiseks.

Minu enda haridus on seotud noortega. Aastatepikkuse töö kestel on olnud palju kokkupuuteid ka niisuguste noortega, kes vaevlevad sügavas motivatsioonipuuduses ja kelle tagasi "rajale" aitamine on osutunud tõsiseks väljakutseks ka suurtele spetsialistidest koosnevatele meeskondadele. Tahan väga loota, et oma lastega äärmuslikke probleeme lahendada ei tule, kuid sellele vaatamata on nüüd kõne all minu enda laps ja tema motiveeritus. Varasema kogemuse najal tean, et ennetamine säästab kõige paremini nii inimesi kui muid ressursse. Seetõttu olen sekkunud oma lapsega seotud probleemide ilmsikstulekul võimalikult vara.

Mõningate tulemustega. Kooli poole pöördumine tasus end igati ära ja tulemustega jäime rahule. Mitterahuldavaid hindeid ei lisandunud ja lapsele määrati individuaalne õppeprogramm: lugemismotivatisooni nappusega poisslaps sai pärast tunde õpetajalt lisatähelepanu ja parandusõppe tunde. II veerandi lõpuni jäi mulje, et kõik osapooled: õpilane, kool ja kodu, on rahul.

Nüüd jookseb III veerand ja kuna eelmine veerand näitas häid tulemusi, otsustati individuaalse kavaga mitte enam jätkata. Juba veebruari esimesel nädalal olid kahekõverikud jälle platsis – lapsevanemale arusaamatutel põhjustel ning jälle lugemise eest. Hinne pandi paljundusmaterjalil olnud ülesande eest, mille sisuks lugemisharjutus küsimuste ja valikvastustega.

Algklassides peegeldavad hinded õpetaja-õpilase koostööd. Kui tulemus on negatiivne, siis on see hinnang ka õpetaja tööle, ja kui on põhjust väljastada eeskujulik hinne, siis on see kiitus ka õpetajale. Antud juhtumi puhul ei kõlba õpetaja seisukoht – et hinne andis temale (õpetajale?!) tagasisidet lapse taseme/edasijõudmise kohta – lapsevanema mätta otsast vaadatuna paraku kuhugi.

Kui see konkreetne hinne annab õpetajale tagasisidet, siis on selle õpetaja hinne "kaks". Kui aga tagasiside on mõeldud lapsele, siis tuleb väljenduda nii, et laps saaks aru, mille eest see hinne pandi. Lapsevanem ei käi tunnis kaasas, ega tea, kuidas asjad tegelikult on.

Kes on rohkem kahte väärt: see, kes aru ei saa, või see, kes ei suuda end arusaadavaks teha? Kuhu jääb õpetaja vastutus mitterahuldava tulemuse korral?

Seekord tegin kirjaliku pöördumise, kuna kooliaasta alguses olin sel teemal kooliga juba rääkinud. Pöördumine klassiõpetaja poole oli niisugune:

Tere!

Palun lisainfot tänase lugemisülesande negatiivse hinde osas.

1. Kui palju oli aega ülesande täitmiseks?
2. Kas samalaadseid harjutusi on varem tehtud? Mitmel korral?
3. Kas iga klassis sooritatud ülesanne on hindeline? Kellele ja mida antud ülesande hindamine annab, st kuidas toetab õpilase/kooli eesmärke?
4. Kuidas kajastab antud hinne lapse edasijõudmist õppeaines ja kuidas aitab kaasa lapse arengule?

Lugupidamisega, ...

Vastuse asemel oli hindele lisatud selgitus: "funktsionaalne lugemine". Selle pöördumise peale tundis õpetaja end vahendajate sõnul rünnatuna, kuid nädal hiljem paluti lapsevanemad arenguvestlusele. Hea. Paraku ainult suusõnalisi vastuseid ma enam uskuda ei saa ja kirjalikule pöördumisele vastust tulnud ei ole. Kahju. Pöördumise eesmärgiks oli selgitada välja negatiivse hinnangu tagamaad üldisemalt.

Veel rohkem kahju on mul oma lapsest, kes on õnnetu ja ta isegi ei tea, miks. Igast niisuguses olukorras lapsest on kahju. Kui tihti tuntakse üldse selle vastu huvi, kuidas mitterahuldav hinne lapsele mõjub? Laps saab ju kõige "magusama" osa probleemist: esmalt koolihinne, siis kuri kulmukortsutus kodus, lisaks hulk küsimusi: miks ja kuidas negatiivne hinne tekkida sai, ning isiklik emotsioonipakett kooli ja kodu nõudmiste ja ootuste vahel laveerimisest. Sellele vaatamata peab ta olema valmis iga päev uuesti uuteks pingutusteks õppeaines, mis temas tänaseks juba vastumeelsust tekitab.

Kui õpilasel on olemas motivatsioon süvendatult ainega tegeleda, pole pingutus probleem. Laps otsib ise võimalusi. Paraku on umbmäärase negatiivse hinnanguga nii, et kui aru ei saa, mis on valesti/puudulikult tehtud, kaob peatselt tahe sama ainega üldse kunagi tegemist teha. Käesoleva juhtumi puhul on minu lapsel tekitatud vastumeelsus lugemise suhtes.

Teen ettepaneku lähtuda lapse huvidest. Teen ettepaneku algklassidest ja miks mitte võimalust mööda kogu hindamissüsteemist mitterahuldavad hinded ära jätta. Kui hindamissüsteem ei innusta, ega anna lapse arengu kohta arusaadavat informatsiooni ei lapsele ega ka vanemale, siis sellisel kujul ei ole seda üldse vaja. Negatiivse hinnangu võib asendada konstruktiivse tagasisidega ja personaalse lähenemisega. Nii on õpilasel kui ka tema eest vastutajal võimalus ning oluliselt tugevam tahe pingutada parima tulemuse nimel. Laseme neil seda teha, palun.

Kaheksa-aastast last ei innusta "kaks" rohkem või paremini õppima. Hirm karistuse ees ei innusta kedagi. Karistus õpetab vältima järgmist samalaadset kogemust, Aga kui laps ei saa aru, mille eest ta negatiivse hinnangu saanud on, ei oska ta ka järgmist korda ennetada. See oleks nagu möödaminnes saadud kõrvakiil – kui ei tea, kust järgmist oodata, on mõistlik hoida madalat profiili, tõmmata pea õlgade ja saba jalgade vahele.

Ehk võiksime täna pisut enam pingutada selle nimel, et homsed täiskasvanud julgeksid elada, katsetada, eksida, oma peaga mõelda ja arvamust omada, olla õnnelikud ja avatud ning lasta sellel ka välja paista. Asendame karistuse täiendavate selgitustega, lisaülesannete ja muude võimalike valikutega. Ja võimaldame vähemasti algklassides kõikidel vähegi huvitatud lapsevanematel õpetaja töö toetajatena protsessis osaleda.

Hea õpetaja, eeltoodu ei ole võitlus Sinu vastu, see on võitlus hinnanguhirmuta ja teotahteliste homsete täiskasvanute eest. Õpetajad, kes te mõistate väikese inimese kasvuraskusi sujuvalt toetada – aitäh Teile!