Tige lugeja: naine, sa oled saanud lapsed omal vabal tahtel ja järelikult ei ole sul õigus viriseda!
Viimasel ajal Naistekat lugedes lähen jumala närvi. See emade pidev hala, kuidas neil on nii raske ja kuidas laste kasvatamine on nii ülikeeruline töö, viskab ikka täiega üle. Näiteks eilne kiri: Kurnatud lugeja: mu perest ei ole mitte mingit kasu — olgugi, et mul on mees, tunnen end üksikemana
Kuulge, naised! Ma tuletan teile meelde, et enne, kui te ennast haletsema hakkate ja järjekordse vingu üles võtate, et keegi teid ei aita, vaadake korra peeglisse ja meenutage endale, kelle otsus oli need lapsed sünnitada. Sinu keha — sinu otsus, seega ei ole sul mingit õigust oma otsuse pärast tulla nüüd virisema ja oma “muret”, mis tegelikult ei olegi ju mure, vaid lihtsalt hala, maailmaga jagama.
Sinu lapsed on sinu vastutada. Jah, sinu, mitte riigi, sõbrannade või suguvõsa. Mees läks ära ja ei aita? So what? Selle võimalusega oleks sa pidanud arvestama kohe siis, kui endal püksid jalast ära võtsid. Ei arvestanud? OMA VIGA!!! Iga naine teab, et lapsi tuleb teha täpselt nii palju, kui ISE jaksad üles kasvatada. Ja kui ei jaksa, siis hoia oma jalad koos, päriselt ka.
Nüüd kindlasti ütlevad vihased ja kodus istumisest peast soojaks läinud mammid, et mida mina ka lapsekasvatamisest tean. Tean, muuseas. Mul on lapsed. Koguni mitu. Ma mõtlesin enne, kui rasedaks jäin. Mõtlesin sellele, kellest saab nende laste isa (jah, lugesid õigesti, kõigil kolmel on ÜKS isa), ja ma mõtlesin ka sellele, mis saab siis, kui abikaasa ära sureb või pere juurest lahkub. Kas ma saan hakkama? Kui poleks olnud 100% kindel, et saan hakkama täna ja ka 10 aasta pärast, poleks üldse hakanud jampsimagi.
Ma mõtlesin ka sellele, kas ma jaksan ööd läbi üleval olla, ainult lastele pühenduda ja oma isikliku aja, ego ja soovid unustada. Mul, nagu igal naisel, oli 9 kuud aega end ette valmistada ja oma tulevase elu peale mõelda. See pikk ettevalmistusaeg ongi ju selleks, et naine saaks emaks olemise mõttega harjuda ning lugeda ja uurida, mis teda ees ootab. Kuidas on võimalik, et see, et beebiga kodus olemine ei ole lust ja lillepidu, tuleb nii paljudele naistele nii suure üllatusena?!
Kurat, see ajab ikka närvi! Naine, ma ütlen sulle veelkord — sinu otsus, sinu elu, sinu enda lapsed. Sul ei ole õigust viriseda ja halada! Võta ennast kokku, vaata peeglisse, lepi teadmisega, et väikeste laste kõrvalt ei ole võimalik tibitseda, ööklubides käia ja sõbrantsidega veiniõhtuid teha. Lapsed karjuvad, kakavad ja oksendavad ja sul tuleb sellega leppida. Virin ei aita, halin ei päästa — need asjad tuleb ära teha, see aeg üle elada ja mida kiiremini sellega lepid, seda lihtsam on nii su enda kui su laste elu.
