Vaat, ma mõtlesin natuke selle teema üle järele. Ma arvan,et kui suhe jõuab planeeritud raseduseni, siis peaks hoolikalt enne kaaluma. Lapse tegemine on enamasti “magus”, aga sellel on oma hind.

Esiteks hetkest, kui ennast teise inimesega seod, st astud suhtesse, peaksid juba harjuma mõttega, et sa jagad oma elu teise inimesega, kui teed lapse, siis jagad oma elu juba 2-inimesega ja mida rohkem lapsi, seda rohkem hakkad oma elu oma perega jagama. Ma saan aru, räägin praegu suhtest nagu oleks see vangla. Ei, ma ei mõtle nii traagiliselt, aga see on tõsine vastutus.

Mida siis nüüd teha? Ma ei tea, pole veel pereinimene, oma tuttavate ja sugulaste pealt arvan, et kui vähemalt üks lähisugulane on nõus aitama, siis see reeglina päästab. Kui jaksad lapsehoidjat palgata, saab ka seda kaaluda. Ma arvan ka, et sa peaksid tegelikult õnnelikum olema, et sul ainult 1 laps on, kahe ja enamaga on ka toimetulekuprobleemid 2 korda suuremad.

Miks mõned perekonnad seda suudavad? Ühtsus loeb. Süüdistamise asemel olla teineteisele toeks. Mees saab aru, et sina kannad last ja pärast pead olema ema rollis, lapse isa käib tööl, katsu mõista, et ilma tööta oleksite suuremas hädas. Kui sul sugulasi pole, kes aidata saaks, siis puhka koos lapsega, laps magab, sina magad. Mees võiks ise endale süüa teha, tänapäeval ei tohiks see poissmehelegi probleem olla. Pesumasinad ja nõudepesu saab kõik taimeri peale panna. Suurim probleem oleks lapsega poeskäik, aitab planeerimine, kui mehel vaba päev, teete suurema tiiru ja ostke rohkem ette, kui auto on, pole probleemi kraami kojuveoga, paljudes peredes on asjad korraldatud nii, et niikui laps on ära sündinud, hopsti, noor ema autokooli ja siis peaks lihtsam juba olema, sa ei sõltu mehe vabast ajast vaid saad ise poes ära käia, arsti juurde lapsega tervisekontrolli minna,mis iganes sul vaja teha on. Mis puudutab vabaaja veetmisesse siis loomulikult igal inimesel peab olema aega ka iseenda jaoks, aga, perekohustused kõigepealt. Õnnelikud on need pered, kes suudavad veeta vaba aega ühiselt mitte ei otsi meelelahutust eraldi. Loomulikult meil kõigil on omad huvid, hobid, sõbrad-sõbrannad, aga kui sul on laps veel imik, siis peab laps olema prioriteet nr1. Nii kui lapse saab lasteaeda panna, on sul natuke kergem, muidugi, tulevad teised probleemid mängu, aga üldiselt on aega võimalik paremini planeerida.

Üleväsimus ei võrdu üksikema staatusega. Üksikema on naine, kelle lapse isa on teadmata suunas jalga lasknud või mees, kes teadlikult jättis lapse naisega maha või kui isa on teadmata. Sul on mees, sa ei ole üksikema. Võib-olla on suhtes mõned lahendamata probleemid, aga ma võin kinnitada, et normaalne mees ei jäta oma last maha, mul on olnud sõpru, kes enne olid kõik poissmehed, panid pidusid, aga kui tuli aeg pere luua, siis on kõik oma perede juures, ütleks isegi, et mõni mees hoiab oma last rohkem, kui oma naist võib-olla seepärast et ta on oma isaduse üle uhke või tunneb siirast rõõmu lapse üle. Kõik muidugi ei käitu nii vastutustundlikult, aga kui mees üritab kõigest väest leiba lauale tuua ja niipalju kui suudab, näitab hoolivust, peaksid talle tänulik olema ja leidma selles oma õnne.

Minul endal on lood natuke teised, püsisuhteni pole jõudnud ja olen ka, just nimelt sääraste probleemide vältimise eesmärgil mõelnud nii, et, tahan püsisuhet võimalikult õige inimesega ja laps tuleb kõne alla siis, kui mõlemad selles 100% kindlad oleme. Ma ei taha maailma niisama kannatusi juurde tekitada, piisab olemasolevatest. Ma just hiljuti mõtlesin, et püsisuhe tähendaks mulle loobumist paljudest asjadest, samas, olen sellises vanuses, kus elu tundub juba igav olevat, sooviksin oma elu natuke rikastada, värskendada uute emotsioonidega. Mitte ei taha luua suhet mingi klubist leitud liblikaga.