"Miks ma nii küsin? Kolm viimast kokkupuudet on mul kahjuks olnud sellised.

Olen 57-aastane ja töötanud üle 20 aasta Tallinna Autobussikoondises, nendest 10 peadirektori asetäitja ja liiklusdirektorina. Meil oli ka liiklusohutuse osakond, kuna ettevõttes töötas üle 550 bussijuhi ja igapäevaselt oli liinidel ca 350 bussi.

Rääkisime juhtidele, et kõige suurem rikkumine on punase tulega ristmiku ületamine, kuna see seab ohtu sajad inimelud. Linnaliiklust jälgis ka meie oma patrull. Liikluseeskirjade eirajatele olid meil erinevad rahalised karistused.

Mida ma aga täna näen? Bussid-trollid sõidavad punasega üle ristmike, juhid räägivad roolis mobiiltelefonidega – kedagi ei huvita. Samal ajal mõõdetakse riigi rahakoti täiteks 30 ja 50 alas salaja ja peidetult kiirust. Olen käinud ca 40-s erinevas riigis, aga midagi taolist pole mitte kusagil näinud.

Juhiload on mul 1978. aastast. Hiljuti olid veel A, B, C ja D kategooriad, aga kuna ma ilmselt kutseliseks juhiks ei hakka, siis ei viitsinud enam D kategooria arstlikku kontrolli läbida.

Praegu olen juhtimiskonsultant. Sõidan Eesti piires iga ilmaga 4000-5000 kilomeetrit kuus. Kokku olen autoga läbinud 1,3 miljonit kilomeetrit ehk kolm ja pool korda Maalt Kuule ja tagasi.

Möödunud neljapäeval kella 15.30 paiku sooritasin parempöörde Linnu teelt Sõpruse puiesteele. Hakkas juba hämarduma. Kusagil Tedre tänava kandis nägin silmanurgast, et justkui mingi kogu plaanib astuda sõiduteele selleks mitte ette nähtud kohas. Pidurdasin instinktiivselt ja ilmselt andsin ka helisignaali, et liiklusõnnetust ära hoida.

Sõidan paljuski instinktiivselt, kuna olen kunagi rallit sõitnud, NSVL-i ajal meistersportlase kandidaadini välja. Rallis käib võistlus ja elu paljuski instinktide ja reflekside toel.

Liikusin mööda Sõpruse puiesteed edasi ja soovisin teha vasakpööret Koskla tänavale, kui silmasin peeglitest, et mööda Sõpruse puiesteed tuleb vilkuritega politseiauto. Kuna oli tipptund ja linna poole sõitjaid väga palju, liikus politseiauto vastassuunavööndis. Ise mõtlesin, et ju siis kusagil on raske liiklusõnnetus olnud või aetakse pätte ja röövleid taga – neid on viimasel ajal palju liikvel.

Peagi aga selgus, et see "pätt" olen mina. Mind peeti Mooni tänava otsas kinni ja kaks väga ülbet, ülinoort politseinikku, poiss ja tüdruk, nõudsid end tutvustamata üleolevalt dokumente ja teostasid isiku ning joobe kontrolli. Kui palusin, et mulle selgitataks, mis põhjusel mind peatati, vastati, et ma olevat liikluseeskirja vastaselt linnas helisignaali kasutanud.

Ühesõnaga: see ekipaaž jättis oma Tedre tänaval läbi viidud kiirusemõõtmise pooleli, et mulle vilkuritega vastassuunavööndis, teisi liikleijaid ohtu pannes järele kimada (igal juhul mitte linnas lubatud kiirusega) ja koostada väärteoprotokoll lubamatu helisignaali andmise eest linnas. Ma ei kommentaari, nagu üks volikogu liige kunagi ütles. Mind koheldi kui viimast pätti, kaabakat ja kurjategijat.

Järjekordne näide võimuesindaja soovist näidata oma võimu, mis on riigi poolt "lastele" kätte antud – silma järgi olid nad alla 25 aastased. Minu nn rikkumist vormistati 50 minutit, mille jooksul oleks saanud kinni pidada mitmeid vargaid ja muid kaaskodanikele tõeliselt ohtlikke kurikaelu. Lõpetuseks öeldi mulle nagu lohutuseks, et "seekord me teie autot ei konfiskeeri," mis jäigi mulle arusaamatuks. Kui palusin enda süütegu videosalvestuse abil või muul moel tõendada, siis seda ei suudetud teha.

Ja alles hingedepäeval oli mul juhus Vana-Võromaal, kus politsei ei saanud minu kaitseks midagi teha, kui üks Valga maakonna elanik ähvardas mind ära tappa, tagudes rusikatega auto klaase, tulesid ja küljeakent. Mul on selle kohta ka tunnistaja olemas. Pidin pimedas külmas metsas pikki tunde ootama ja korduvalt politseisse helistama, kuna elan ise metsa ääres viimases talus ja ma ei julgenud koju minna. Lõpuks kusagilt teisest Eesti otsast tuldi siiski kohale.

Eelmise aasta novembris sõitsin oma Volvoga mööda Paldiski maanteed Tallinna sadama poole. Kell võis olla 21.30 kandis. Raudtee viadukti alt läbi sõites ja ületades Tehnika tänava ristmikku, märkasin tahavaatepeeglist politsebusssi vilkuritega sõitmas. Kuna autosid oli sel kellaajal liikumas palju, ei saanud ma esialgu aru, mis toimub. Aeg-ajalt ikka politseiautod sõidavad linnas vilkuritega.

Minu auto ja politseibussi vahel oli mitu autot ja ega mul polnud aega kogu aeg ka tahavaatepeeglisse vaadata, sest liiklus oli tihe. Kuskil Meritoni hotelli juures pidasin siiski oma Volvo kinni ja kerisin juhiakna alla. Auto juurde astus noorepoolne politseivormis kodanik, kes ennast esitlemata küsis: "Miks te märguande peale ei peatunud? Kas olete alkoholi tarvitanud?" Kohe anti puhuda alkomeetrisse. Puhusin, aga ilmselt kuidagi valesti, sest järgnes karm korraldus mitte nii kõvasti puhuda. Tõesti narr lugu, et ma ei teadnud, kuidas õige on – ma iga päev ei puhu alkomeetrisse.

Samal ajal lasi naispolitseinik mulle taskulambiga heledat valgust näkku, ega võtnud seda kuni vahejuhtumi lõpuni ära. Mees võttis minu ja auto dokumendid ja läks nendega politseibussi. Kui tahtsin oma autost väljuda, tuli karm korraldus: marss autosse tagasi! Keegi ei seletanud mulle, mis üldse toimub.

Mõne aja pärast tuli mees tagasi ja ulatas mulle läbi autoakna mu dokumendid – ilma kommentaarideta. Kui küsisin, miks mulle peab kogu aeg valgust silma laskma, siis vastas meespolitseinik, et äkki mul on püstol. Ühtlasi väljendas ta kahtlusi, et kas ma olen ikka ausal teel oma juhiload saanud, kui ei tea, et vilkuritega auto peale peab kohe peatuma, ja soovitas mul probleemide korral pöörduda arsti poole.

Mul on küsimused:

1. Kas politseiakadeemias õpetatakse suhtuma riigi kodanikesse a priori kui potentsiaalsetesse pättidesse, kaabakatesse ja kurjategijatesse?
2. Miks ma pean kartma, kui ma näen kusagil politseiautot või vilkuritega sõidukit?
3. Miks meil ei tehta sobivusteste politseinikeks soovijatele?
4. Kes korvab mulle mu aja- ja närvikulu?

Mulle vormistati väärteoprotokoll ja ilmselt komissar langetab kuu aja jooksul minule karistava otsuse trahvi ülempiiri otsas eelnimetatud liikluseeskirja rikkumise ehk signaali andmise eest linnas. Ja edaspidi ongi mul üks kehtiv lisakaristus n-ö all. Tõsi, oman ka kiiruse ületamise eest kehtivat märget, kus mõõtmine toimus eravärvides Škodast Tiskre kandis 50 alas – tõesti kiirustasin... aga 35-aastase staaži kohta pole seda vist väga palju.

Paar tundi pärast viimast vahejuhtumit lugesin netist, et Mustamäel Ehitajate teel oligi üks jalakäija vales kohas teele astunud. Ilmselt hoidsin ka mina ära ühe õnnetusjuhtumi Sõpruse puiesteel, mille eest pean nüüd karistust ootama," kirjutab lugeja

Lugejakirja kommenteerib Põhja prefektuuri liiklusteenistuse vanem Taavi Kirss:

"Helisignaali andmine liiklusohu korral on loomulikult lubatud ja seda tulebki teha. Samas läheb lugeja kirja pandud versioon juhtunust väga oluliselt vastuollu politseinikele avanenud pildiga.

Liikluspolitseinike sõnul jälgisid nad tol pärastlõunal Tallinnas Kristiines piirkiirusest kinnihoidmist, kui nende eest sõitis mööda auto, mille juht lasi põhjendamatult signaali ning näitas politseinikele keskmist sõrme. Politseinike sõnul ei olnud nende läheduses ühtegi jalakäijat ega ka mingit liiklusohtu.

Politseinikud sõitsid autole järele ning andsid juhile peatumismärguande. Esialgu ei saanud autojuht oma eksimusest aru ning ütles, et temale ei saa signaalitamist keelata. Selle tõestuseks andis ta politseinike juuresolekul seisvast autost veel ühel korral helisignaali.

Mehele oli keeruline tema rikkumist selgitada – mitmel korral sulges ta politseinike juuresolekul akna ning lukustas uksed. Lisaks esitas ta politseinikele kehtetu juhiloa, kuigi juhtimisõigus oli mehel siiski olemas.

Politseinikud otsustasid alustada väärteomenetlust, mille vormistamiseks kulus kehva koostöö tõttu ligi tund.

Mehe kaks viimast liiklusrikkumist jäävad novembri lõppu, mil ta sõitis autoga linnas 50 km/h alas vähemalt 78 ja 84 km/h," teatab Taavi Kirss.