Ma leian, et sellises olukorras peab ka teine osapool sõna saama. Tõesti, peksmist ei saa õigustada, aga ükski lugu pole mustvalge. Võin seda öelda, sest olen ise perekonnast, kus isa lõi ema, aga selle tagamaad olid ulatuslikumad kui pelgalt alkohol või põhjuseta viha.

Ema ei rääkinud mulle kunagi oma lapsepõlvest, aga kuulsin sellest vanaemalt. Tal oli tervisega probleeme ja teda kiusati koolis. Ta oli väga kinnine ning ei suutnud üldse sotsialiseeruda. Asi päädis sellega, et 15aastaselt üritas ta endalt isegi elu võtta. Õnneks ebaõnnestunult. Vanaema tunnistas, et ta oli ise ka saamatu, ta tahtis tütart aidata, aga kuna kasvatas teda üksi, siis pidi palju tööl olema. Ega loodrist ja joodikust isa aidanud. Täiskasvanuna tundus, et asjad lähevad paremaks. Mu ema läks ülikooli ja õppis ajalugu. Temast sai ajalooõpetaja. Peagi kohtus ta mu tulevase isaga ja nii ta läks.

Ema ei lasknud meid koju sisse

Olin perekonnas ainus laps, aga mul pole oma emast häid mälestusi. Ta oli alati väga närviline ja karjus mu peale. Ta suutis mängida mitut rolli. Koolis oli ta avatud ja õpilaste lemmik, siis aga tuli koju ning elas end välja. Ma tegin tema meelest kõike valesti, küll olin rumal, siis aga kasimatu. Isaga käitus ta samamoodi. Kirjeldan seda ilmselt pealiskaudselt, aga endalgi on raske seda kõike sõnadesse panna. Kirjeldan ühte olukorda. Käisime loomaaias ning ema luges isale sõnad peale, et mina olen halb olnud, jätsin kodus toa koristamata, seega mulle jäätist ei osta. Hakkasin nutma ja vabandasin, isa üritas lohutada, kuid ema hakkas naerma, et kaks lontrust koos. Ühel hetkel läks ta veidikeseks ära, ütles, et tal vaja helistada töökaaslasele. Jalutasime isaga edasi ja jõudsime jäätiseputkani. Isa mõtles veidi ja ostis mulle jäätise, ta tahtis näidata, et ma pole kõige halvem laps maailmas ja et ma ei võtaks ema sõnu hinge. Muidugi läks nii, et jäime emale vahele. Ta vihastas, sest nägi, et ei saa meid kontrollida. Mis ta tegi? Ta võttis auto võtmed ja kõndis minema, sõitis lihtsalt minema ja jättis meid sinna, koduvõtmed võttis ka kaasa. Elasime linnast väljas, sõitsime siis bussiga koju ja loomulikult polnud ema kodus. Telefonile ta ei vastanud, seisime kolm tundi ukse taga.

Selline seik. Isa süüdistas ta muidugi ka kogu aeg petmises, kuid minu teada see tõele ei vastanud. Elasime väikeses kohas ja muidugi jõudsid kuulujutud ka minuni. Kui keegi üldse kuulujutte sel teemal levitas, oli see ema ise.

Esimene hoop ei jäänud viimaseks

Olin vist 14, kui ema ja isa millegi üle vaidlesid. Arvan, et põhjuseks oli raha. Ema tahtis midagi osta, isa ütles, et see pole võimalik. Äkki isa virutas emale lahtise käega vastu nägu ja lükkas teda. Usun, et see oli päris valus, ema oli šokis. Ta taandus. Pärast seda juhtumit hoidis ta end pigem vaos. Korra nägin isa veel ema löömas. Ma olin võimetu ise midagi tegema. Ma nägin kõrvalt, kuidas kaks mu kõige lähedasemat inimest olid jõudnud nii kaugele. Praegu on seda kole meenutadagi, aga ma vist isegi korra mõtlesin, et isa käitus õigesti. Ema rahunes pärast seda maha. Üks oli siiski selge, see suhe enam ei toiminud. Paari aasta pärast läksid nad lahku. Ma jäin ema juurde, aga olin siis juba päris vana ja peagi lõpetasin keskkooli. Kolisin varsti omaette elama. Nüüd on sellest omakorda mitu aastat möödas ja ma suhtlen rohkem isaga. Ma ei taha tema käitumist õigustada, aga ma ütlen — peaaegu alati on sellistes olukordades kaks osapoolt.