Huvitav on ka asjaolu, et mitte ainult õpilaste vaid ka nende vanemate meelest on kool nii raske, kuid ometigi pole kunagi olnud nii kerge õppida kui praegu.

Kuidas peaks inimene tuleviku olelusvõitluses elus püsima, kui talle tehakse juba varajases lapsepõlves selgeks, et temalt nõutakse liiga palju ja kõik on lubamatult raske? Kuhu me jõuame loogikaga, et laps peab olema laps ja talle tuleb võimaldada muretu lapsepõlv? Kui kaua ta siis on laps? Kuni ta 18 saab? Ja siis selle kuupäeva kukkudes pöördub kõik pea peale? Ühel hetkel ei vastuta ta millegi eest ja järgmisel vastutab kõige eest?

Laps peab saama olla laps, aga tuleb arvestada ka seda, et kasvades puutub ta järjest rohkem eluga kokku ja areneb. Vastavalt eakohasele arengule tekivad tal ka kohustused ja vastutus.

Keegi ei eelda, et kaheksakuune titt käiks ise potil, küll aga võiks seda teha paariaastane – nõudmised on kasvanud. Samamoodi, nagu te ei hoia last täisealiseks saamiseni mähkmetes, ei saa te teda kaitsta kõigi eluraskuste eest. Inimene peab õppima oma muredega ise toime tulema – see on täiskasvanuks saamise eeldus. Vanema ülesanne on aidata nõu ja jõuga, mitte kõike oma kasvandiku kaelast ära veeretada.

Uus trendiprobleem tundub olevat kool – jumal küll, seal peab veel õppima ka! Kuidas juletakse anda nii palju kodutöid ja kuidas õpikud saavad nii rasked olla? Aga kus ja millal siis õpitakse? "Gümnaasium sööb kogu mu aja ära," kurtis keegi. "Ei jõuagi muud, kui ainult õppida!"

Sööbki ja ei jõuagi! Omal ajal anti muide veel rohkem õppida, eriti just pähe õppida. Kui lõpetasid mõne põhikooli klassi kiitusega, siis ära arva, et see peabki koolitee lõpuni niimoodi olema.

Haridusreforme ei saa läbi viia niimoodi, et ka kõige nõrgem õpilane oleks võimeline lõpetama kiituskirjaga – see ei ole jätkusuutlik. Enamik õpilasi ei ole koolisüsteemi poolt piinatud geeniused vaid täiesti tavalised inimesed tavaliste tulemustega – kes on tugevam ühel, kes teisel alal.

Gümnaasium on valikute tegemise aeg. Mõned valikud teeme ise, mõned tehakse meie eest. Mõtle, mis sulle sobib ja mis sind huvitab ning suuna oma põhirõhk sinna. Kui sind huvitavad humanitaarained, siis võid reaalainetes vabalt kolmedega leppida ja vastupidi. Kui tunned, et kogu gümnaasium on raske ja ebahuvitav, siis mine gümnaasiumi asemel kutsekooli!