Lapsevanem pahandab: kas tõesti on igal aastal vaja õpetaja jõulukingi üle nii palju viriseda ja vaielda?!

Ma olen vihane, mu meilboks on umbes ja mul on inimestest siiber! Igal aastal üks ja seesama jama — vaja lasteaiaõpetajale jõulukingitus teha, aga vanemad ei jõua kokkuleppele.

Üks pakub välja, et teeks kingikorvi hea ja paremaga, lubab kõik asjad ise ära osta ja pakkida. Siis arvab keegi teine, et see on liiga kallis ja isikupäratu, kingiks hoopis mingi kunstniku maali, mis kõigile teistele tundub, et näeb välja nagu pilt vagiinast. Sest õpetajale meeldivat väga kunst ja ta oskaks sellist asja väga hinnata. Kolmas kaagutab, et tema meelest ei peaks üldse midagi kinkima, sest õpetaja teeb ainult oma tööd ja teistele küll keegi töö tegemise eest kingitusi ei jaga. Neljas ütleb algul, et on kõigega nõus, peaasi, et ise tegelema ei peaks, aga kui mingi otsus siis langetataksegi, vaidleb agaralt vastu, et nii nõmedat kinki pole küll kellelegi vaja ja tema ikka ei osale. Viies teab, et õpetajal on kapid igasugu mõttetut pudi täis ja ta tahaks tegelikult hoopis kinkekaarti, et saaks ise kingituse osta, aga see variant ei sobi neile põhimõttelistele käsitööhulludele, kelle meelest kinkekas on labane. Lõpuks ei jõutagi kokkuleppele ja tulemuseks on see, et keegi hullult solvub, sest tema arvamust ei ole kuulda võetud, ja üks lapsevanematest ostab lihtsalt midagi ära.

Issakene, kui sa ei taha õpetajale kinki teha, ära osale. Kui sulle ei sobi välja pakutud variant — ära osale. Kui sul on oma idee, siis tee ise. Aga ära vasta igale kirjale pika ja põhjaliku vaidlusega, miks sul on õigus ja teistel pole.

Palun saage täiskasvanuks ja lõpetage see virisemine, vaidlemine ja solvumine ära! Jätke oma “minu arvamus on kõige tähtsam” meilid saatmata, sest ausalt — ei jaksa enam oma kirjakasti tühjendada ja neid lõputuid vaidlusi lugeda.