Lugeja: ärge kinkige teistele mõttetut kräppi – kedagi ei huvita, kui palju te oma käsitööga vaeva nägite!

Eile ilmunud loos kurdab ema, et lastele ei meeldi käsitööna tehtud kingid. Kui see artikkel vastab tõele, siis on mul nendest lastest kahju. Ükski ise puust tehtud või heegeldatud asi ei asenda plastmassist ja metallist mänguautosid ja legosid, millest laps saab ise midagi ehitada. Käsitöö on üks hullemaid asju, mida kinkida, kuna sellega pole mitte midagi peale hakata.

Kedagi ei huvita, kui palju vaeva sa oled selle kräpi kallal näinud. See on lihtsalt üks mõttetu vidin.

Mina oleksin samuti väga kurb olnud, kui oleksin saanud lapsena selliseid kingitusi. Samuti vihkasin ma riideid ja raamatuid, sest laps vajab mänguasju, tehases toodetud mänguasju.

Loomulikult ei tohi last ära hellitada ega osta talle kokku kõike, mida ta tahab. Ka nutitelefoni pole vaja liiga noorelt soetada, aga kinke, millega pole midagi peale hakata, ei taha ma ka täiskasvanuna saada.

Ma tahan midagi, mida ma saan kasutada. Milleks mulle mingid nipsasjakesed ja vidinad, mis jäävad riiulisse tolmu koguma? Tooge mulle selle asemel kanister bensiini või bluray toorikuid!

Eks iga inimene on muidugi erinev, aga mind kahjuks üldse ei huvita, kui palju inimene oma käsitööga vaeva nägi. See ei pane mind kingitust hindama. Käsitööd tehakse neile, kellele see eriliselt meeldib, või siis iseendale. Eriti jälestan puidust vidinaid. Puit on ehituseks ja kütmiseks!

Tarbetud vidinad raiskavad loodusressursse ja reostavad maakera. Või siis on neid kahju ära visata, kuna südametunnistus jääb piinama, ja seetõttu võtavad nad lõputult ruumi. Või veel hullem: neid ei saagi ära visata, sest siis kinkija märkab ja asub küsimusi esitama!