Elame Tallinnas. Liigume ühistranspordiga. Vabal ajal jalutame palju. Juhiload on meil mõlemal olemas.

Ma ei ütle, et ilma autota on mõnus, aga see, et liigud ise rohkem, on kindlasti eelis. Puudust tunnen autost eriti siis, kui olen ise haige või laps on haige ja tarvis arsti juurde minna. Perearst asub meil kodust kaugel. Mõnikord on jube tüütu poest toidukotte vinnata.

Loomulikult on keeruline ka linnast välja liikuda, aga alati oleme saanud kellegi teisega kombineerida. Ja kui ei õnnestu, siis mõnda kohta bussid ikka sõidavad veel.

Me pole auto ostu isegi kaalunud. Kui oled harjunud ilma hakkama saama, siis saadki. Kui auto on juba olnud, siis on tagasitee ilmselt raskem.

Ka taksot oleme kasutanud – võrreldes auto omamisega on see väike kulu.

Aga miks meil siis autot pole?

Näiteks pole meil maja juures parkimiskohta, aga isegi kui neid müügis oleks, tuleks hind juba auto jagu välja. Tasuta pole ka lähedal kusagile parkida.

Auto ost on üks asi, aga lisaks tuleb kindlustus, hooldus, erakorraline remont, parkimistasud, talvekummid. Mul ei jääks siis peale kohustuste millekski muuks raha!

Pealegi ei ole Tallinnas autot otseselt tarvis. Autoomanikud ei saa sageli aru, et bussiga liigun ma mõnikord imekiirelt ühest kohast teise.

Kui keegi mind autoga viib, siis on kogu aeg teemaks see, et kus saab peatuda ja kus mitte. Lõpuks pannakse mind maha kohas, kust tuleb ikka tükk maad jalgsi minna ja tolku ei miskit. Bussiga saan kodu juurde ja pole probleemi.

Kas ma tahaksin autot omada? Ideaalis võiks ta ikka olemas olla, aga meie peret lähitulevikus autot ostmas ma küll ei näe.

Auto on mugav, aga kui sa oma rahadega välja ei tule, siis mõtle, kas sa tegelikult vajad autot, või on see lihtsalt mugav. Mõnikord on lihtne väita, et valikut pole. Kas sa ikka oled enda vastu selles suhtes aus?

Minu jaoks on auto omamine tõesti valik. Ma eelistan seda raha teisiti kulutada.