Lugeja: julgeolekurisk pole mitte ajateenistusest kõrvale jäänud mehed, vaid need mehed, kes kolivad välismaale!

Lugesin Eesti Ekspressist lugu, kus mind kummastas meie presidendi säutsumine Twitteris. Mis mõttes mida nad tunnevad? Mida nad siis tundma peaksid? Põhjusi, miks paljud pole käinud aega teenimas, on seinast seina. Esitan nüüd kuus punkti, mis kujutavad endast palju suuremaid julgeolekuriske.

1. See majanduslik ebastabiilsus, mistõttu ohvitserid lähevad piraadikaitselaevadele pikka rubla taga ajama, sest kaitseväelase palgaga pole võimalik ära elada.

2. Need noored mehed, kes lähevad massiliselt välismaale tööle ja lahkuvad lõplikult Eesti riigist, sest siin pole võimalik palgatöö eest rohkem kui ühte last kasvatada. Kes meid siis kaitseb, kui peaks vaja olema? Vanamemmed?

3. Need piskust elavad noored mehed, keda on võimalik piisava raha eest ära osta, sest nad ei keeldu ju ometi kergest lisateenistusest.

4. Need armetutes uberikes vaevlevad üksikemad oma kahe või enama lapsega, kes oleks nõus võtma enda tiiva alla ka vaenlase, kui see aitaks paremini toime tulla.

5. Meie riigi juhtide suhtumine oma rahvasse.

6. Rahva üldine masendus kõigest sellest ebaõiglasest, mis meie riigis toimub.

Need kõik on meie riigi julgeolekuriskid. Targal vaenlasel on lausa kuus erinevat valikut, kuidas meie riiki hävitada. Aeg oleks teha tarku valikuid. Nagu keegi juba ütles: kõige suurem julgeolekurisk on rumalus. Seda rumalust aga tekib meie riigis iga päevaga juurde, sest targemad ja nutikamad lahkuvad. Ainus küsimus on: kauaks? Kas igaveseks?

Seega ei tasu neid kiruda, kes pole aega teeninud ei Eesti ega ka Venemaa armees. Tark oleks hoopis mõelda, kuidas hoida riiki stabiilsena, et siit ei läheks see vähene mõistus minema, mis meil veel on alles jäänud.

Julgeolekuga tegelevad vast need organid, kellel on selleks pädevus. Meie riik on aga pisike ja iga inimene on oluline. Iga kodanik on vajalik. Kui meie riigijuhid väärtustaks iga inimest, siis oleks see julgeolekurisk ka maandatud. Nii lihtne see ongi.