Urmo Karusoo: koduvägivalla eest ei saa inimesi kaitsta – peame õppima seda ennetama!
Perevägivalla eest pole võimalik kedagi kaitsta. Me peame õppima ja õpetama selle ennetamist.
Avalik meedia on nii poliitiliselt korrektne, et ei julge ühiskondliku pahameele kartuses potentsiaalsele kannatajale nõu anda, kuidas vähendada vägivallaaktide toimumise tõenäosust. Igasugune pisemgi vihje sellele, mida kannataja oleks võinud teistmoodi teha, tembeldatakse kohe ohvri süüdistamiseks ja femininistid seda asja juba nii ei jätaks. Nõnda probleemsetel teemadel võiks rääkida siiski nii, nagu asi on.
Koduvägivalla juhtumeid kirjeldab ohver alati sarnaselt: olles eeskujulik abikaasa, lebasin voodi peal ja siis tuli mees rusikatega taguma. Rahva meelsus on siinkohal üksmeelne, et naisepeksjaga tuleks igasugu hirmsaid asju teha, sest ta on ju üdini halb inimene. Mina leian, et eelnimetatud stsenaarium on tegelikult suhteliselt vähetõenäoline ja olen üsnagi kindel, et 99% naise vastu käe tõstjatest oma teguviisi tegelikult ei naudi.
Suurima ohutegurina peab välja tooma alkoholi. Alkohol ei pruugi muuta agressiivseks, aga vast ei hakka keegi minuga vaidlema, kui väidan, et närvi minnes või mingil põhjusel endast väljas olles muudab alkohol selle päästiku, mis vägivallapuhangu valla võib päästa, siiski kordades tundlikumaks. Jääb faktiks, et mida rohkem inimene joob, seda suurem on vägivaldseks muutumise tõenäosus. Enamikul juhtudest on agressor alkoholi tarvitanud ja seda ei tohi mingil juhul maha vaikida.
Kihutava auto ette ei maksa hüpata ka ülekäigurajal, mis sest, et jalakäijal õigus on
Esimese asjana peaks juba kaaslast valides jälgima, milliseks too purjus peaga muutub. Tihemini joova isiku agressiivsus annab endast märku tunduvalt varem, kuid ei tohiks alahinnata ka harva napsutaja käitumist, mis võib avalduda alles aastaid hiljem mingis kindlas närvilises situatsioonis ja temale endalegi ootamatult. Soovitaksin loomulikult vaadata potentsiaalsete partneritena ainult neid, kes alkoholi mõõdukalt tarvitavad, aga siis jääks valik vist natuke nigelaks. Kahjuks peame töötama materjaliga, mis meil on.
Tegelikult vaatame silma faktile, et iga naine on võimeline viima oma mehe nii kaugele, et see talle kätega kallale tuleb, seda siis kas tahtlikult või kogemata. Olen oma silmaga näinud kõrvalt situatsioone, kus õrnem sugupool mängibki selle peale, et teda ei saa lüüa, ja õrritab oma plahvatusohtlikku kaaslast nii kuis vähegi oskab.
Hetkel, mil peaks tülitsedes tagasi tõmbuma, sest mees on murdumas, hakatakse tihti solvama tema perekonda, teda naeruvääristama ja alandama, keelduma teda ära kuulamast. Pahatihti isegi kiputakse tõukama ja lööma. Paljudele on see oma üleoleku tõestamine ja seda olukorda nauditakse, teades, et kui mees naist puutub, on ta süüdlane nii kogu maailma kui ka iseenda silmis. Või lihtsalt ollakse ise nii ärritunud, et kontroll oma sõnade ja tegude üle puudub.
Loomulikult pole naise löömisel vähimatki õigustust, aga tihti pole mees lihtsalt piisavalt mees, et minema kõndida, kui närvipingest hakkab pilt mustaks kiskuma. Võrdleksin seda situatsiooni ülekäigurajal kihutava auto ette hüppamisega – loomulikult on seal jalakäijal õigus ja auto ei tohi talle otsa sõita, aga vahel ei saa lihtsalt pidama. Eriti veel purjus peaga.
Kindlasti tuleb vältida suhtumist, mille kohaselt naine peab lõpuni ajama oma õigust, ja kui ta seda ei tee, siis on see alandav, kuna "kõnnitakse mööda nööri, et mehele meele järele olla". Kui mees sulle ikkagi täie vihaga karjub, et jää vait, siis jää vait. Edasi otsusta ise, mida teed: kas kolid välja, lepid olukorraga või üritad hiljem olukorda siluda ja tõsisemalt rääkida.
Mina näiteks olen suutnud tavaliselt kaklust vältida, kui mingi purjus tüüp on minuga kuskil baaris norima tulnud. Usun, et enamik naisi on targemad kui mina. Seega peaks enamik naisi olema piisavalt targad, et suudavad purjus ja üliemotsionaalse mehe maha rahustada. Seda ei saa loomulikult lõputult teha, aga kord või kaks ei tohiks ka kõige tulihingelisemate feministide uhkuse pihta hakata. Kui rahunenud keskkonnas näiteks joomise piiramisest rääkimine tulemusi ei anna, siis on tõesti aeg hakata asju pakkima. Kui teil pole juhuslikult plaanis elu lõpuni vägivalla hirmus oma arvamust endale hoida.
Kas peame leppima väljakujunenud olukorraga?
Pole oluline, kellel oli tülitsedes õigus. Eeldan, et enamiku perevägivallast põhjustab ikkagi ülekäte läinud tüli, kus mees kasutab füüsilist jõudu oma üleoleku tõestamiseks. Võib-olla ei suuda purjus mees oma naist sõnadega "paika panna", aga tahab seda nii väga, et läheb kohutavalt närvi? Selliseid juhuseid on ju naiste endi poolt võimalik ära hoida. Mõelge, mida võivad inimesed joogise peaga teha: kaklevad, kihutavad autodega, pussitavad joomakaaslasi. Ärge kunagi alahinnake, mida purjus inimene võib teha, kui end pisikesest asjast liialt üles kruvib!
Loomulik reaktsioon oleks ju öelda, et keegi ei sunni jooma. Oleks ju parim lahendus, et kui inimene ikkagi juues lolliks läheb, siis ta lihtsalt ei joo. Kahjuks on vaja kuidagi pingeid maandada ja vajaduse korral oma elu probleemidele ka mingit tuimestit. Alkohol on meil siiani ainus legaalne taju muutev ja ühiskondlikult aktsepteeritud aine, mis sest, et see kõigile sugugi ei sobi. Kui ma Eesti Päevalehes kirjutasin, et võiks legaliseerida ka kanepi kordades ohutuma alternatiivina, siis asus suhtekorraldaja Ivo Rull hommikusaates Terevisioon kohe meie traditsioonilise lõõgastumisvahendi kaitsele, väites, et "alkoholiga on inimkond ja eestlased siin põhjamaa rahvana juba sajandeid kohanenud ja me oleme selle viinakuradi, viinakatku ja kõige muuga siin hakkama saanud."
Kuna ka perevägivalla rohkus on alkoholi tarbimise otsene tagajärg, siis kas ei jäägi meil muud üle kui leppida sellega, millega oleme kohanenud? Või kuidas lahendaksite probleemi teie? Loodate, et keegi tõesti otsustab joomise asemel minna jalgrattaga sõitma, või alkomüügi keelamine mingil kellaajal muudab midagi? Palun tulge maa peale tagasi.
Kui olen teile jätnud mulje, nagu ma õigustaks agressorit ning süüdistaks vägivallas vaid ohvri provotseerimist ja alkoholi, siis olete valesti aru saanud. Üritan leida probleemile lahendust, selle asemel et tegeleda tagajärgede silumise või süüdlase otsimise ja karistamisega. Seda, kes on süüdi või süütu, otsustab niikuinii kohus.
