Lugeja: laste kasvatamiseks napib õigusi – karmi karistuseta ei teki arusaama õigest ja valest

Tänapäeva ühiskond on muutunud liberaalsemaks ja see tähendab, et ka seadused on läinud selliseks, et lapsi ei või enam karistada nii nagu vanasti. Lapsele ei või enam rihma anda ning kui laps tunneb, et teda on halvasti koheldud, võib ta minna lastekaitseametniku juurde ja kõik ära rääkida. Samas võib laps vanema kohta ka valetada, et talle karistamise eest kätte maksta.

Kuid löömisel ja löömisel on ikka väga suur erinevus. Kui lüüa ilmaasjata ja tarvitada vägivalda lihtsalt selleks, et oma pingeid maandada, on see häbiväärne tegu, kui aga karistada last mõne halva teo eest, on see kasvatus ja seda ei tohiks piirata.

Seadused, mis piiravad lapse kasvatamist, lähtuksid nagu sellest, et laps teab, mis on kõige õigem ja käitub alati selle järgi. Paraku on see võimatu, sest see tähendaks, et lapsele on juba sünnist saati antud kaasa täiusliku maailmakodaniku eetikakoodeks.

Eelmisel aastal oli Tõstamaa koolis intsident, kus õpilased kiusasid õpetajat. Oleks siis, et teist õpilast, aga ei: neist aastakümneid vanemat õpetajat! Lisaks on meie koolides palju kaasõpilaste kiusamist ja vägivalda.

Ometi peame me olema nii liberaalsed ja mõistma ka neid kiusajaid. Lastekaitsjad ütlevad, et karistamine kasvatabki viha ja vägivalda, aga kui juba noorest peale ei tajuta, et tegudel on tagajärjed, siis ei vii see elu küll kuskile mujale kui vanglasse.

Vanasti sai lastele ikka halva teo eest rihma anda. Laps sai aru, et tegi midagi valesti. Tänapäeval peame ainult sõnadega asju lahendama, justkui oleks noorel lapsel täielik arusaam sellest, mis on hea või mis on halb.