"Ei tulegi toime. Juba aastaid võtan antidepressante, et suudaks tööl käia ja hoolitseda laste, vanemate ja kodu eest. Kahju, et nii nõrk olen, aga ilma tablettideta jooksen varem või hiljem kokku," vastab teine küsimusele: "Kuidas tuled toime tänapäeva elutempoga?"

"Töötan kodumaises jaekaubandusketis, mis on Eesti jaekaubanduse liider. Ma ei tea, kas asi on selles, et ettevõtte juhtimises on vead, või ongi elu liiga kiire. Alustan oma päeva kella 6 paiku, et olla kell 8 tööl. Koju jõuan töölt kas kell 18 või 23.30. Täiesti tavaline, et pean tegema ootamatult pikemaid päevi kui olen arvestanud. Päev lõpeb olenevalt tekkinud kriisidest kas südaööl või kell 1 öösel. Selle tulemusena ei suuda ma enam uinuda ilma unerohuta. Hommikul jälle võtan kofeiinitableti, et ennast käima tõmmata. Peavalud on täiesti tavalised, arvatavasti on need pingetest. Ma ei taha mõelda tavaliste kassapidajate, saalitöötajate ja letitöötajate peale. Kuidas nemad vastu peavad?" küsib kolmas.

"Hakkama saada on väga raske. Kolleegidel on üha tihemini terviserikked, rahulolematus. Inimesed on närvilised, ei osata rahulikult rääkida. Aega enda jaoks jääb järjest vähemaks. Pärast tööd tahan ainult puhata. Ometigi pean vahel sisemiselt ennast sundima tegema kodus veel toimetusi, mis tegelikult loomulikuna näivad. Meeldib rahu ja vaikus, mida on linnas elades järjest raskem leida," nendib neljas.

"Elan ääremaal. Tempo pole siia veel jõudnud ja vaevalt jõuabki. Ärkan koos kukkedega ja kanadega koos lähen magama," teatab viies.