Mul on tõsine mure. Naine, kellesse ma armusin oli äge, naljakas, armas ja sihvakas. Nüüd on esimesed kolm omadust alles jäänud, aga viimasest on saanud kauge minevik. Kuidagi märkamatult on mu kallis kaasa omandanud jäädava pekist päästerõnga, mille abil vees ja vannis ilusti hulpida saab. Ärge saage valesti aru - ma ei ole kuri ja kibestunud, tahaks lihtsalt talle kuidagi viisakalt vihjata, et oleks aeg trenni tegema hakata. Aga ma ei oska.

Seega, kirjutangi ja küsin nõu. Mismoodi oma armsale naisele öelda, et on aeg diivanilt tõusta ning jooksulindi maailma avastama minna? Ma tean, et kui ma talle otse oma arvamuse välja ütlen, siis hakkab ta nutma ja ütleb, et ma ei armasta teda. Aga ma ju armastan. Kas kellelgi on sellise asjaga kogemust? Mismoodi saab oma naist viisakalt trenni sundida tegema?