1. 90% tööandjatest ei suvatse üldse vastatagi, kuigi olen vaeva näinud, koostanud CV, põhjendanud motivatsioonikirjas, miks ma seda töökohta soovin ja miks ma sinna sobiksin, uurinud ettevõtte ajalugu ja tausta.

2. Kandideerimine on venitatud meeletult ja mõttetult pikaks. Olen jõudnud järeldusele, et minimaalne aeg, mis kulub spetsialisti või madalama astme juhi koha saamise peale, on alates kandideerimise tähtajast 2-3 kuud. Ja ma ei räägi siin konkurssidest tippjuhi kohtadele, mis võivad venida suisa poole aasta pikkuseks.

3. Vestlusel on tihti selgunud, et tegelikult esitatakse kandidaadile hoopis teised nõudmised kui töökuulutuses. Näide elust enesest: "Kuulutuses märgitud nõudmised on võetud vanast ametijuhendist, mis enam ei kehti."

4. Korduvalt on juhtunud nii, et kui soovin 5-10 päeva enne kandideerimise tähtaega esitada kuulutuses märgitud kontakisikule täpsustavaid küsimusi, siis selgub, et ups – tegelikult on neil töötaja juba välja valitud või lausa töölegi võetud! Aga kuulutus ripub portaalides ikka edasi eelnevalt välja kuulutatud tähtajani. Milleks niimoodi inimesi lollitada?

5. Töövestluste käigus on ainult üks tööandja küsinud, kas minul on neile mingeid küsimusi. Teised on olnud väga üllatunud, kui teatan vestluse lõpus, et ka mina soovin küsimusi esitada. Ei ole nii, et nemad lihtsalt valivad töötajat – mina ikka valin tööandjat ka!

6. Enamikus kohtades on pakutav palk nii rangelt salastatud, et mingeid numbreid ei avaldata isegi vestlusele kutsututele – need selguvad alles lõppvoorus. Mina kandideerijana, eriti kui tööga kaasnevad transpordikulud, sooviksin siiski teada mingit minimaalset palganumbrit sellel kohal. Loomulikult on selge, et konkreetne summa sõltub kandideerijast, aga ma tahan ikkagi teada, kas tasub üldse kandideerida.

7. Töökuulutuses on mitmel korral märgitud kontaktisikuna töötaja, kes tegelikult ei oska või ei taha mingit täiendavat infot anda ning suunab mu edasi teise, teine kolmanda ja kolmas isegi neljanda töötaja poole, kes siis pahuralt toriseb, et kas ma kuulutust polegi lugenud või!

8. Olen alati kandideerinud ametikohtadele, millel töötamiseks mul on vastav haridus või väljaõpe, kas või analoognegi töökogemus ning sobivad isikuomadused. Tihti loen hiljem asutuse kodulehelt, kus asub ka ametijuhend, et tööle on võetud inimene, kes ei vasta ametijuhendis esitatud tingimustele isegi mitte osaliselt! Näiteks võeti ühe riigiasutuse struktuuriüksuse juhiks tööle kutsekooli haridusega inimene, kes polnud varem samas valdkonnas töötanud, kuigi kuulutuses nõuti magistrikraadi ja mitmeaastast töökogemust kõnealuses valdkonnas. Hiljem sain teada, et tegu on asutuse töötaja sõbraga, kes on eelmisest töökohast kinga saanud...

9. Kui hakkasin ükshaaval inimesi läbi võtma ja endamisi arutlema, et kui paljud minu tutvusringkonnast on leidnud endale töökoha ausa konkursi kaudu, siis ilmnes, et üle 90% on saanud oma koha sugulaste, sõprade või tuttavate kaudu. Ka mina ise, muuseas.

Vaadake kõigepealt peeglisse, tööandjad! Siis leiate esmase põhjuse, miks te ei leia piisavalt kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajaid, nagu pidevalt meedias pasundatakse.

PS. Ma pole kibestunud, pigem teeb see olukord mulle suisa nalja. Pealegi on alati võimalik hakata iseenda tööandjaks.