Või mis läbirääkimised need ikka olid, sest mina ütlesin palgasooviks 650 eurot kätte, aga pakkuda oli sama summa brutos.

Olen küll pika kaubanduskogemusega tööline, aga samas adun ma Eesti reaalset elu ja sellest ka minu suhteliselt mannetu palgasoov. Muidugi oli mul tööd hädasti tarvis ka. Ei osanud mina aga ette arvata, et ka see number on selle suurfirma jaoks liiga kõrge!

Jutust selgus veel seegi, et firma Eesti poolel läheb küll enam-vähem, aga vot Läti pool kiratseb. Ja nagu ketipoodide puhul ikka, taob tulutoov osakond kiratsevate poodide eelarveauku kinni.

Sisuliselt on firma seisukohast muidugi kõik õige, sest ka miinust tootva poe töötajad tahavad palka saada, aga reaalselt tähendab see seda, et mina peaksin rabelema ka inimeste eest, kellel on ilmselt kordades vähem tööd, ja seda eelmainitud palganumbri eest!

Nõme oli tõdeda, et mulle pakutakse palka vähem kui ma sain 10 aastat tagasi töötades samas kontsernis ja tehes enam-vähem sama tööd. See ei ole normaalne. Õnneks tuli samal ajal ka parem tööpakkumine, suurema palga ja paremate töötingimustega. Seekord jäi minu jaoks orjastamine ära, aga ma oleks läinud kui mul poleks muud väljapääsu olnud.