Siiani sai hommikul lapsele peaaegu jõuga midagi söömiseks ette pandud. Järgmine võimalus süüa oleks olnud alles kella 10 ajal. Selleks ajaks oli juba päris pikalt tunnis istutud ja õpitud. Nii palju kui tühi kõht lubas. Tihti mõtles laps rohkem söömisele kui õppimisele.

Alates sellest aastast aga tegi meie kool, Rakvere Eragümnaasium, muudatuse. Kooli jõuab laps ikka kell 8, aga tal on seal soe puder ja piim ning võileib ootamas.

Hommikul kell 6 lapsele putru pakkuda oli mõttetu. Mõned aastat tagasi, kui laps alles esimesse klassi läks, siis sai seda ka proovitud. Isegi ühte lusikatäit oli raske sundida suhu pistma. Rääkimata rohkemast söömisest. Kusagil kella 6 ja 6.30 vahel on väiksel lapsel ikka üsna raske endale teadvustada, et sööma peab. Sama raske on teda sundida.

Neid kella 9 ajal koolimajas nähtud näljaseid nägusid enam pole. Lisaks on lapsed rahulikumad ja rahulolevamad. See hommikune söögikord on muutnud lapsed sõbralikumaks ja üldise olemise koolis ka. Ära on kadunud hommikused tülitsemised ja tavapärase teravama suhtlemise asemel kostub rahulolev mõmin.

Praegusel kiirel ajal on vähe neid emasid, kellel on hommikul aega kodus lapsele putru keeta. Minu laps sõidab õigel söömise ajal hoopis bussiga, ja need, kellel puudub üldse võimalus hommikust süüa, peaks olema igal koolidirektoril mõttes.

Igatahes on meil oma kooli direktrissiga Anne Nõguga vedanud. Ta oskab vaadata asja laste seisukohalt ja teeb selleks palju, et lastel hea oleks. Meie koolis ei ole lapsed tühja kõhuga ja see on äärmiselt positiivne.