Seda on inimesed läbi aegade ju alati teinud: liikunud ühest paigast teise – sinna, kus on paremad elutingimused. Ainult nõukogude ajal ei saanud seda teha. Siis kinnitati meile igast võimalikust allikast, et meie kodumaa on maailma parim koht elamiseks ja ainult siin saabki elada.

Kui me nüüd küsime teistesse riikidesse õppima, töötama ja elama läinud eestlaste käest, et miks te oma juurte juurest lahkute, siis oleksime võinud seda juba aastakümneid küsida perede käest, kes üle terve Eesti on maapiirkondadest lahkunud ja Suur-Tallinnasse elama asunud. Enamik praegustest Suur-Tallinnas elavatest inimestest on tegelikult pärit mujalt Eestist.

Kas me ikka elame vabal maal, kui heidame inimestele ette vabadust oma elu korraldada – ise korraldada, mitte pikalt abikätt oodata? Kas me ikka elame vabas riigis, kui heidame riigist lahkujatele ette seda, et nad järgivad oma südant või oma soove ja lähevad lühemaks või pikemaks ajaks Eestist minema?

Või peaks vastu võtma järjekordse seaduse, mille sarnastega me nii kenasti oskame vabadusi piirata: kes viibib kolm aastat välismaal ja tuleb tagasi, on hea eestlane, aga kes juba neli aastat, on reetur? Ja siis jõustame tagasiulatuvalt ka sellise õigusakti, et kõik, kelle juured ei ole kolmandat põlve Tallinnas, on mõttetud ja lodevad inimesed, sest nad ei ole enam põldu harimas, vaid valisid puhta ja kerge elu ning saavad selle eest karistada siltide külgeriputamise näol?

Äkki lõpetaks üksteise tampimise ja halvustamise ning tuletaks kõigi teema algatajate kiuste meelde, et me tahame elada vabal maal, kus on lubatud armastada seda inimest, seda töökohta ja seda riiki, mille sa ise valid. Armastust piirkonna või riigi või naabrite vastu ei saa kellelegi ühegi seadusega peale sundida ning selle seisukoha aktsepteerimine näitaks, et oleme täiskasvanud rahvus.